JUHTKIRI ⟩ Punamonumentide inventuur rahustab mõttetu paanika

Päeva karikatuur 24.11.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Riigikantselei punamonumentide töörühm ei tegelenud hoonetega.
• Töörühm ei teinud ühtegi otsust Tallinna Maarjamäe kompleksi kohta.
• Punamonumentide töörühmale saab ette heita kehva kommunikatsiooni.

Eelmisel nädalal jäi ühest justiitsministri teleesinemisest mulje, et Eestis tegutseb salajane komisjon, kes on koostanud salajase nimekirja punamonumentidest, mida asutakse – vaat et samuti salaja – hävitama.

Kas tegemist oli tõesti mõne lugupeetud inimese sooviga kuuluda riigikantselei töörühma üksnes anonüümselt või mõne muu segase asjaoluga, pole teada, aga avalikus suhtluses andis see halva tulemuse. Katse põhjendada anonüümsust ohuga, mida kujutab endast Vladimir Putin, muutis asja ainult hullemaks.

Sotsiaalmeedia emotsioonide küttekombinaadis jäi peatselt mulje, et salakomisjon ei tegele mitte ainult punamonumentidega, vaid juba ka hoonetega ning keegi asub kohe-kohe rutakalt üle värvima Estonia teatrisaali laemaalingut või üle Eesti stalinovkasid lammutama.

Hingakem kolm korda sisse ja välja ning saagem aru, et nii need asjad Eesti Vabariigis ikka ei käi. Ja punamonumentide töörühm ei tegelenud üldsegi hoonetega. Mis aga ei vabanda kehva kommunikatsiooni.

Kolmapäeval sai pilt palju selgemaks, kui riigikantselei avalikustas töörühma kokkuvõtte. Tegemist on üpriski kiretu ülevaatega 322 üle Eesti paikneva objekti kohta, mille kohta anti hinnang. Näiteks: «hauatähise puhul on tegemist punamonumendiga ja soovitame eemaldada ning asendada neutraalse hauatähisega». Sageli on aga järeldus, et «tegemist on neutraalse hauatähisega».

«Salastatud komisjoni salastatud nimekiri» on tegelikkuses midagi muud – mõistlik, vajalik ja põhjendatud dokument.

Mõnel juhul on öeldud, et Nõukogude ajal loodud leinava ema kuju on «neutraalne», «kõrge kunstiväärtusega» ega kvalifitseeru punamonumendiks.

Selle kuu algul kirjutas endine peaminister Mart Laar Postimehes (2.11), et on olemas mälukohad ja on libamälukohad, mis kujutavad endast ausammast valele – tihti lausa välja mõeldud sündmusele, teole või lahingule. Ja sellistest Nõukogude ajal loodud libamonumentidest tulebki meil vabaneda. Paljudel juhtudel on omavalitsused Eestis seda juba teinud.

Oleme varemalt rõhutanud, et punamonumentide eemaldamine ei tohi muutuda poliitkampaaniaks ja see peab toimuma läbimõeldult. Välja arvatud muidugi juhtumid nagu Narva tank, mille eskaleerumisel ühiskondlikuks pingekoldeks tuli tegutseda otsustavalt ja kiirelt. Aga selliseid ilmselt ka rohkem ei ole.

«Salastatud komisjoni salastatud nimekiri» on tegelikkuses midagi muud – mõistlik, vajalik ja põhjendatud dokument.

Siinjuures on oluline märkida, et töörühma kokkuvõte ei tegele väga keerukate juhtumitega. Tallinna Maarjamäe kompleksi kohta pole tehtud mingit otsust ja see vajab kindlasti eraldi käsitlemist, mida töörühma esindajad ka põhjendasid. Juba seetõttu, et seal paikneb rüüstatud sõjaväekalmistu.

Riigikogu menetlusse on jõudnud seaduseelnõu, mis annab volituse sobimatute monumentide eemaldamiseks. Loodetavalt on selle eelnõu menetlemine ning tulevikus vastava seaduse alusel astutavad sammud kõik avalikud ja need arutatakse ka avalikult läbi.

Küll aga soovitame poliitikutel loobuda juttudest, et mingid monumendid või koguni hooned kujutavad endast suurt julgeolekuohtu. See meenutab paanikat ja nõrganärvilisust ega tule väärika rahva väärikale enesekehtestamisele kasuks.