Juhtkiri ⟩ Putin-versteher kaputt!

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Kas kommunismi kuritegude hukkamõist läänes 1990ndatel oleks midagi päästnud?
• Mis on selliste deklaratsioonide otstarve ja praktiline väärtus?
• See on ühene toetusavaldus Ukrainale ja tema kangelaslikule armeele.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) ­võttis 2006. aastal vastu resolutsiooni, mis juhtis esimest korda rahvusvahelisel tasandil jõuliselt tähelepanu vaja­dusele mõista hukka kommunismi ­kuriteod. Kolm aastat hiljem (2009) jõudis samani Euroopa Parlament.

Need deklaratsioonid sündisid ajal, mil Vladimir Putin oli juba Vene­maa juht ning Kreml oli teel sinna, kuhu ta nüüd on jõudnud: Putin on teinud Venemaast terroristliku riigi, mis sooritab iga päev uusi karjuvaid sõjakuritegusid ning ohustab rahu ja julgeolekut kogu maailmas.

Täna saame selle üle vaid ­arutada, kas kommunismi kuritegude ning stalinismi ühene hukkamõist läänes eelmise sajandi ­üheksakümnendate alguses oleks aidanud suunata Venemaad Nõukogude Liidu lagunemise järel teistsugusele arengurajale. Seda lihtsalt ei toimunud.

Ja mis me räägime, kui isegi meie riigikogu mõistis kommunistliku okupatsioonirežiimi kuriteod hukka alles 2002. aastal – enam kui kümnend pärast iseseisvuse taastamist. Ometi olime toonagi eestvedajate hulgas – koos Leedu, Läti ja Poolaga.

Nüüd on samad riigid Kremli kuri­tegeliku agressiooni järel Ukrainas ­vedanud Venemaa kuulutamist terrorismi toetavaks riigiks. Kui ENPA dokument esitas Euroopa Nõukogu liikmesriikidele sellise üleskutse üle kuu aja tagasi, siis kolmapäeval seisab Vene­maa terrorismi toetajaks kuulu­tamine ees ka Euroopa ­Parlamendil. Leedu, Läti, Eesti, Poola ja Tšehhi parlament on seda juba teinud.

Selle järel on üpris ebatõenäoline, et kuskilt poliitikapraost ujuvad välja uued nn Putin-versteher'id.

Mis on selliste deklaratsioonide otstarve ja praktiline väärtus? Pole ju ENPA-l ega Euroopa ­Parlamendil ­otsest siduvat mõju liikmesriikide ­otsustele.

Kõigepealt on erakordselt oluline nimetada asju õigete nimedega. See on ühene toetusavaldus Ukrainale ja tema kangelaslikule armeele. Samuti on see moraalne toetus neile venelastele, kel on jätkunud söakust Putini ­režiimile vastu hakata. Ja Venemaa väikerahvastele, kes ihkavad teistsugust saatust kui lasta oma noored mehed väevõimuga kahurilihaks saata.

Kui ka kõik Euroopa riigid ei ­tõtta üleskutset järgima ning ­resolutsiooni praktiline mõju pole väga tugev, on see ikkagi vajalik. Selle järel on ­üpris ebatõenäoline, et kuskilt poliitika­praost ujuvad välja uued nn Putin-versteher’id. Eriti ajal, mil Euroopa riikide pealinnades protestivad inimesed hinnatõusu ja valitsuste ­väheste abimeetmete vastu, peab ­moraalne kompass olema nii tugev, et sotsiaalne appikarje ei muutuks Moskva-meelseks.

Ukrainat tuleb toetada veel suurema abiga, sealhulgas ­õhutõrje ja ründerelvastuse näol, Putin-verste­her’itel ei tohi siin otsustusõigust olla.

Kui aga rääkida terrorismi toetavaks riigiks kuulutamise tugevamatest õiguslikest, majanduslikest jm ­tagajärgedest, siis seda ­võimaldaksid USA sammud. Kongress on sellise ­ettepaneku administratsioonile teinud, kuid seni pole president Joe ­Biden ja välisminister Antony Blinken seda vajalikuks pidanud.

Kuni USA on ülekaalukalt võimsaim Ukraina toetaja nii sõjalises kui ka poliitilises mõttes, ei saa me seda ­neile ette heita. Kõige olulisem on, et Putin-versteher’id mõjule ei pääseks.