Mihkel Kunnus ⟩ Meid ootab turvaline, toiduküllane ja lasterohke kliimapõrgu

Mihkel Kunnus Foto: Margus Ansu

«Me kihutame kliimapõrgu poole,» hüüdis üks järjekordne hullunud kliimakaitsja ja valas musta vedelikku kunstiklassika peale. Seekord oli see Gustav Klimt. Sellised aktsioonid võtsid hoo üles alates oktoobrist, mil van Goghi maali suunas lendas tomatisupp. Supiloopijad ei öelnud, et kihutavad kliimapõrgu poole, sest see kujund kaikus üle maa mõni nädal hiljem, ÜRO peasekretäri António Guterrese suust ülemaailmse kliimakonverentsi COP 27 avakõnes. Seega võib öelda, et Klimti pläkerdajad tsiteerisid ühendatud inimkonna absoluutset tippu, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.

António Guterres mainis kõnes ka seda, et kohe ületab inimkonna arvukus kaheksa miljardi piiri ja peame mõtlema, kuidas neile tulevastele noortele kunagi silma vaatame. Jah, arvestuslik tähtaeg tuligi ja meediat täitsid sel puhul pidulikud nupukesed. Neis toodud prognoosid aga panid hämmelduma. Seesama ÜRO, mis teatab, et kihutame kliimapõrgu poole «ja jalg on jätkuvalt gaasipedaalil», väljastab samas rahvastikuprognoose, milles on täiesti tuimalt ekstrapoleeritud tulevikku möödaniku mõnusaid  trende. Tähendab, need on kantud usust, et praegused suurimad rahvastikukasvatajad teevad läbi samasugused demograafilised siirded nagu praegused rikkad ja arenenud maad omal ajal. Mürgisemalt väljendudes: et neil on samasugune fossiilkütustest ja pinnalähedastest maavaradest läbiimbunud luksus korrata industrialiseerumisprotsessi. Ja et neil on sama palju ökoloogilist kapitali, mida selleks särinal põletada.

Kliima- ja keskkonnatrende modelleeritakse ühes kabinetis ja demograafilisi teises. Planeet, ökosüsteem, rääkimata õhust, on paraku siiski üks ja ühine.