Mul on selgesti meeles, kuidas seisime koos mõne klassikaaslasega, jalgrattad käekõrval, Vastse-Nursi teeristil. Oli hiline suveõhtu aastal 1982, juba oli pimenenud. Ja siis äkki kuuldus kurjakuulutavat kõminat, ligines miski mürin läbi hämaruse, ja ta tuli: meeletu sõjaväekolonn, mustjasroheline ja kurjakuulutav, esilaternate põledes, küll autosid, küll rasketehnikat, rakettide osi, küll arusaamatuid hiigelrelvadetaile, küll sõidukeid sildiga «Люди», lõppu ei paistnud. Nad tulid ja tulid ja tulid, ja keerasid teeristilt tuimalt Sõmerpalu poole, kust olime just tulnud. Seal metsas, mida nüüd Nursipaluks kutsutakse, paiknes Nõukogude sõjaväeosa – raketibaas S-200 rakettidele ning dessantväe polügoon. Mis saime meie teha seal pimenenud teeristil? Lihtsalt seisime, jõuetu nukrus kehas, rusikas taskus. Me ei tahtnud, aga just selline oli meie riigi ja rahva saatus ja valu, elu punaste relvade all.
Kümme aastat hiljem oli too baas ja linnak juba maha jäetud. Raketid olid ära viidud, punasõdurid lahkunud. Ajad teadagi olid muutunud, Eesti riik oli oma iseseisvuse taastanud. Kõikjalt polnud Vene vägi siiski kaugeltki veel väljas, aga siit küll. Vana sõjaväebaas hakkas kasvama rohtu, loodus võtma taristu üle võimust. Siis oli huvitav mahajäetud baasis konnata, kuna esialgu ei olnud kellelgi jaksu seda ala hooldada või valvata, nagu läks paljude teistegi varem Vene sõjaväe käes olnud aladega.
/nginx/o/2021/09/17/14076993t1h1f80.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/21/14975959t1h1a4b.jpg)