Priit Hõbemägi ⟩ Meenutades Riho Sibulat

Riho Sibul. Foto: Liis Treimann/Postimees

• Riho Sibula looming elab meiega edasi.
• Riho Sibul oli autentne muusik.
• Eesti on kaotanud palju.

Rohkem kui keegi teine oma eakaaslastest-muusikutest kehastas Riho Sibul (26. VI 1958 – 20. XI 2022) oma põlvkonnas Eesti taasiseseisvumisega seotud tundeid. Ta valas need koos oma bändikaaslastega ansamblist Ultima Thule muusikasse ja andis hääle sadadele tuhandetele eestlastele, kirjutab järelehüüdes Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi.

Ultima Thule esimene nn kontrollesinemine Tallinna linnahalli saalis, veel nõukogude režiimi lõpu eel andis selgelt aimu nii Riho Sibulas ja kui ka kogu bändis peituvast meeletust potentsiaalist. Kuid alles siis, kui Riho alustas ka laulmisega, lõi tema täht eredalt särama. Tema kare, kähisev hääl ja kraapiv või möirgav kitarrisaund väljendasid nii eestlaste ängistust olude üle kui armastust isamaa vastu, mida see pulbitsev aeg endas sisaldas. «Liivimaa pastoraal» Villu Kanguri sõnadele võttis kokku allasurutud raevu, rikutud instinktid ning õrna, lapseliku lootuse paremale, inimväärsele tulevikule, millega me rahvusena vabaduse poole hakkasime liikuma.

Riho oli muusikutee alguses pigem omaette nokitseja, kes mängis koos Erkki-Sven Tüüriga ansamblis In Spe intellektuaalset progerokki ja vestles sõpradega filosoofilistel teemadel. Kuid Ultima Thule meeletu edu noorte inimeste ajastuvaimu väljendamisel tähendas seda, et Rihost sai staadioniroki täht, kes esines lauluväljakul sajale tuhandele kuulajale. See oli tema tribüün, kus ta oma sõnumi pidurdamatu jõuga maailma paiskas. Riho muusikal oli palju nägusid: ansambel Propeller, mis koosnes haritud tippmuusikutest, oli karnevalilaadne möll, milles rahvale tõdesid näkku karjuti – või ka lihtsalt komejanti tehti. Oma maailmavalu valas Riho Sibul akustilise kitarriga salvestatud plaatidesse ja kontsertidesse. Ta oli üks nendest, kes tunnetas sügavalt seda eksistentsiaalset kuristikku, mis on meie kõrval terve inimelu jooksul.

Riho Sibula kõige olulisem joon nii muusikas kui ka elus oli autentsus. Ta oli see, kes ta oli, ja oli seda kogu oma olemusega, alati ja igal pool. Ja ehkki tema tähelepanuväärne vaimne pagas ei ole kunagi olnud laia avalikkuse ega ajakirjanduse huviobjekt, avaldub see selgelt tema muusikas.

Riho Sibula kõige olulisem joon nii muusikas kui ka elus oli autentsus. Ta oli see, kes ta oli, ja oli seda kogu oma olemusega, alati ja igal pool.

Meie kõigi õnneks on Riho Sibul ja Ultima Thule olnud viljakad kogu oma tegutsemise jooksul. Nende laulud on jõudnud sõna otseses mõttes rahvakultuuri hulka, mille ülim näitaja Eestis on jõudmine laulu- või tantsupeo kavasse. «Liivimaa pastoraal» kõlas Siim Aimla seades 2011. aasta noorte laulu- ja tantsupeol. Riho esines koos ansambli või lähedaste sõpradega kuni viimase ajani. Eestikeelses maailmas vist polegi inimesi, kes teda või temast üldse midagi ei teaks, teda kuulnud või näinud ei oleks.

Riho Sibula lahkumise puhul võib öelda, et Eesti maailm on jäänud vaesemaks. Üks Eesti taasiseseisvumise ajajärgu käilakujusid ja eestlauljaid, suur muusik ja suur inimene on lahkunud, ja kurvastavalt liiga vara. Kuid me pole jäänud üksi. Riho Sibula muusika on alati meiega. Ja tema laulude ja muusika kohta võime öelda, et need kestavad läbi aja, sest need on ausus ise, ja need laulud ei peta meid iialgi.