Juhtkiri ⟩ Katuseraha jagamine segab Eesti kui terviku arengut

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Katuseraha jagamine sarnaneb ikka väga häälte ostmisele
• Kannatab Eesti kui terviku areng
• Katuseraha maskeerib halvasti ääremaastumist

Katuseraha jagamine on ajast ja arust komme, mis näitab riikliku poliitika suutmatust ja keskvõimu ülbust ning jätab vägisi häälteostmise mulje.

Enne valimisi jagavad riigikogu poliitikud laiali neli miljonit eurot. Riigieelarve üldise mahu taustal ei ole neli miljonit eurot muidugi suur raha, kuid küsimus on põhimõttes.

Kuna tegemist on valimiseelse ajaga, on mõneti paratamatu, et poliitikud kasutavad ära kõiki vahendeid oma valijatele meeldimiseks. Üks selliseid vahendeid on katuseraha, mida jaotatakse erakondlike meeldivuste põhjal. Ent kui see aasta langeb valimiseelsesse aega, siis katuseraha jagamise traditsioon on kestnud kaua.

Nii näiteks kirjutas Postimees umbes aasta tagasi katuseraha kohta, et «häda on selles, et niisugune side saadikute ja nende valimisringkondade vahel meenutab varjatud, aga mõnel juhul lausa avalikku häälteostmist» (PM 23.11.2021).

Aastaga pole katuseraha jagamisel suurt midagi muutunud. Lisandunud on muidugi inflatsioon ja rahaline surve kõikidel elualadel Ukraina sõja tõttu. Kõrgenenud hinnad tähendavad ühtlasi seda, et sama katuseraha eest sai eelmisel aastal rohkem kui praegu.

Lisaks häälteostmise muljele riivab katuseraha teisigi fundamentaalseid põhimõtteid. Üheks neist on see, et põhiseaduse paragrahvi 62 järgi pole riigikogu liige seotud oma mandaadiga. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb, et «säte loob õiguslikud eeldused, et riigikogu liige saaks täita oma ametiülesandeid vabalt, sõltumatult ja oma südametunnistusest lähtuvalt».

Katuseraha jagamine paljuski riigikogu liikmete kodukohtadesse aga kaotab selle vabaduse ja sõltumatuse ning seob riigikogu liikme mingi kindla koha külge. Küsitav on, kui palju lähtuvad nüüd katuseraha jagavad riigikogu liikmed Eesti kui terviku arendamisest ja kui palju oma kodukoha eelistamisest.

Lisaks häälteostmise muljele riivab katuseraha teisigi fundamentaalseid põhimõtteid. Üheks neist on see, et põhiseaduse paragrahvi 62 järgi pole riigikogu liige seotud oma mandaadiga.

Teiseks aga võimendab katuseraha kohaliku omavalitsuse suutmatust oma rahaasju ise korras hoida. Kohalikud omavalitsused peaksid suurendama oma tulubaasi, kuid sõltuvad ikkagi keskvõimu suvast ja tolle investeeringutest. Näpuotsaga katuseraha jagamine kohalikele omavalitsustele vaid suurendab kohalike omavalitsuste võimetuse tunnet. Toompealt laskuvad alla inimeste sekka inglitiibadega poliitikud, kel kaasas kopsakas rahakott. Nii aga ei peaks need asjad käima. Taas kord on löögi all Eesti riigi kui terviku areng.

Katuseraha tähendab seega puudulikku regionaalpoliitikat. Ääremaastumise varjamiseks saab toppida raha mingitesse kohtadesse ja objektidesse ning teha nägu, et kõik on korras. Populistlikku poliitikat iseloomustabki asjaolu, et pakutakse välja lühiajalisi lahendusi, selle asemel et võtta sihiks pikaajalised, valimistsüklit ületavad lahendused. Mõtestatud regionaalpoliitika teostamine aga seda just tähendabki – liikuda edasi ka siis, kui valimisi tulemas ei ole.

Ses valguses tuleb jagada ka kiitust katuserahast loobunud poliitikuile ja vabaühendustele, kes kutsuvad üles sellest lahti ütlema. Sest lõpuks pole katuseraha jagamine lihtsalt eetiline.