Jüri Reinvere ⟩ Me ei tea, kuhu Mustamäe troll sõidab ega suuda muuta maailma globaalset käiku

Tallinna Ülikool, Tallinn, 13.02.2017 Eetilise esseistika preemia pälvinud helilooja Jüri Reinvere. FOTO: MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES Foto: Mihkel Maripuu

Minu ema meenutab ikka ja jälle mõnikord ühte trollibussireisi töölt vanalinnast koju Mustamäele. Elati Venemaa ja Hiina suhete kriitilistel aegadel. Televisioon pumpas iga päev sõja puhkemise võimalust. Armeed olid koondatud riigipiiridele. Kõik pidi vallanduma mistahes päeval – ja siis läks troll kusagil kesklinna ja Mustamäe vahel katki, kirjutab helilooja ja esseist Jüri Reinvere.

Olukord aga just neil päevil oli nii pinev, et kogu trollibuss oli täielikust vaikusest haaratud. Inimesed istusid ja seisid nagu muumiad. Ümberringi hõljus kuldses õhtupäikese valguses tolm ja keset seda suurt kuldset tolmu seisis see trollibuss Tallinnas, täis õudust: mis saab, kui jälle puhkeb suur sõda. Kogu see ajastu ja aeg oleks nagu tardunud oma meeletusse hirmu.

Nagu paljud eestlased mäletavad, möödusid 1980ndad aastad Eestis pideva sõjapropaganda surve all. Aeg oli niikuinii ängistav: venestamine, teadmatus kõikide sõdade suhtes, kuulujutud nn neljakümne kirjast, kõikvõimalikud sosinad ja enamik neist masendavad. Minu põlvkonnale tähendas see lakkamatut sõjapropagandat koolis, kus räägiti, et tuumasõda võib vallanduda mistahes hetkel. Pommiharjutused olid igapäevane asi, vahel huilgasid ka sireenid tänaval ja kui ükskord sireenid iseenesest lahti läksid, just meie väikese grupi saksa keele tunni ajal, siis oli see selline ehmatus, et mitmed klassist hakkasid oksendama.