JUHTKIRI ⟩ Naaberriigid peavad aitama vabu vene ajakirjanikke

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Ajaloo vältel on Venemaal puudunud kodanikuühiskond
• Ajakirjandus läks Jeltsini leeri ega suutnud võimu kritiseerida
• Vabu ajakirjanikke tuleb toetada ka siis, kui lootust on vähe

Vene ajakirjanduse võimalused mõjutada Venemaal toimuvat on väga vähesed, kuid sellegipoolest tuleb sealseid ajakirjanikke toetada ja aidata, sest osalt sõltub Vene vabast ajakirjandusest ka Eesti julgeolek.

Venekeelne Postimees korraldas eile Tallinnas Fotografiskas vene ajakirjanike osavõtul konverentsi «Kas vaba vene meedia suudab muuta Venemaad?». Paraku nentis mitu osavõtjat, et ei suuda. Siiski töötavad Venemaale jäänud ajakirjanikud edasi. Edasi töötavad ka need vene ajakirjanikud, kes on olnud sunnitud jätkama tegevust naaberriikides.

Vene ajakirjanduse allakäigu põhjustes põimuvad tegurid, mis tulenevad Venemaa ajaloo ja ühiskonna eripärast ning konkreetsetest poliitilistest asjaoludest ja inimestest.

Ajaloo vältel on Venemaal puudunud kodanikuühiskond, mis tähendab, et peamisteks reformide läbiviijaks on olnud riik. Aga riigi reformid on jäänud tavaliselt poolikuks, sest võim on tajunud nende lõpuleviimises ka ohtu endale. Sellega on kaasnenud asjaolu, et altpoolt tulevat kriitikat on peetud ohtlikuks ja ajakirjandust on rakendatud riigi reformide promomiseks, aga ajakirjandus pole suutnud võimu ennast korralikult kritiseerida.

Nõukogude Liidu kokkukukkumisega tekkinud vaba ajakirjandus sai vabadust maitsta üksnes mõne aasta, minnes 1996. aastal kommunistide juhi Gennadi Zjuganovi kartuses peaaegu täielikult üle toonase presidendi Boriss Jeltsini leeri. Kuid toonane poole valimine ja sõltumine oligarhidest pani aluse sellele, mis tuli hiljem: Vladimir Putinil oli lihtne alistada oligarhid ja vaba ajakirjandus, sest viimane oli ise selle tee endale sisse tallanud. 

Kui tahes raske ja skisofreeniline võib vene ajakirjanike olukord tunduda, on igal juhul positiivne, et killuke vaba vene ajakirjandust on Venemaal ja selle naabruses alles.

Venemaal puudus oma suuruse tõttu ka perspektiiv liituda lääne organisatsioonidega, mille eelduseks oli demokraatlike vabaduste, sealhulgas sõnavabaduse austamine. Asjaolu, et Eesti otsustas kiirelt ja ühemõtteliselt liituda nii Euroopa Liidu kui ka NATOga, mängis rolli ka selles, et Eesti ajakirjandus ei pidanud kartma tegevuspiirangute pärast. Venemaal midagi sellist ei olnud.

Organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud ajakirjandusvabaduse indeksis on Venemaa sel aastal 155. kohal 180 riigi seas. Eesti on selles indeksis neljas. Peaaegu kõik Venemaa läänenaabrid – välja arvatud mõistagi Valgevene – paiknevad väärikatel kohtadel. Norra on esikohal, Rootsi on kolmas ja Soome viies. Leedu on üheksas ja Läti 22. Teisel kohal on Venemaale samuti lähedal asuv riik, Taani. Seega on Venemaa naabruses töötavatel vene ajakirjanikel kõik võimalused teha head ja vaba ajakirjandust.

Vene naabermaades töötavaid vene ajakirjanikke saavad aidata nende asukohamaa ajakirjanikud. Tuleb kasutada ka võimalusi abistada neid ajakirjanikke, kes on Venemaale alles jäänud ja pole muutunud sõjapropagandistideks. Kui tahes raske ja skisofreeniline võib vene ajakirjanike olukord tunduda, on igal juhul positiivne, et killuke vaba vene ajakirjandust on Venemaal ja selle naabruses alles. Sest kunagi ei tea, millal neid võib äkki vaja minna. Sõnavabadus on demokraatia nurgakivi ja demokraatlik Venemaa on oluline ka Eesti julgeoleku seisukohalt.