Ene Kallas ⟩ Ühe jalaga hauas elamisest ehk kalmistukultuurist

Ene Kallas Foto: Valmar Voolaid

Igas naljas on osake tõtt. Juudi ema õpetas poega: «Võta elu jooksul kolm naist. Esimene naine olgu venelane, ta teeb hästi süüa ja hoolitseb su eest, teine olgu juut, sest sa oled ise juut, viimane aga eestlane või lätlane, sest nemad hoolitsevad su haua eest.»

Iseenesest on ju tore, et lähedaste eest hoolitsetakse ka pärast surma, korrastatakse nende haudu kalmistul, viiakse lilli ja küünlaid. Meenutatakse.

Siiski, haua korrastamist ja kalmistule küünalde viimist on vaja inimesele endale. See on justkui ühe jalaga eilses elamine, see haudadel käimine. Samas, eilses on tänane ja tänases homne. Ja kui keegi on oma lähedase kaotanud, on haud justkui ankrupunkt. Koht, mis manifesteerib justkui kadunud inimest, seda tühja kohta, mille ta endast jättis. Lokaalset vaakumit.