Mart Kuldkepp ⟩ Hersoni vabastamise õppetunnid

Mart Kuldkepp Foto: Eero Vabamägi

Alles mõni nädal tagasi Venemaa poolt justkui «igaveseks» annekteeritud Hersoni vabastamine Ukraina vägede poolt on reljeefselt kinnitanud, et lääneriikides laialt levinud rahuettepanekute ja läbirääkimiste nõudmine oli enneaegne ning Ukrainal leidus nii tahet kui ka võimekust okupeeritud alade tagasi vallutamiseks – seda olenemata igasugustest vahepeal toime pandud «referendumitest». Mingit tuumalööki justkui «Vene territooriumi» ründamise eest pole samuti toimunud, mis kinnitab taas, et tegemist oli puhta propagandaga. Selle asemel on vabastatud aladelt, nagu ikka, leitud juba esimesi märke Vene sõjakuritegudest. Kahtlemata jätkub sama muster masendava järjekindlusega kuni sõja lõpuni välja, kirjutab kolumnist Mart Kuldkepp.

Kui Ukrainale on Hersoni edulugu oluline saavutus ka infosõja mõttes, siis Venemaa reageeris sellele ettearvataval moel. Samal ajal kui Vene välisminister Sergei Lavrov G20-le kõnet pidas, pandi teisipäeval toime järjekordne, senistest suurim raketirünnakulaine, mis vaatamata 80-protsendilisele kaole Ukraina õhutõrjerelvade läbi tabas peamiselt energiainfrastruktuuriga seotud sihtmärke üle terve Ukraina. Sellega saatis Venemaa selge sõnumi, et vaatamata tagasilöökidele pole agressori sõjalised eesmärgid muutunud, mõte igasugustest läbirääkimistest on jätkuvalt lootusetu, ning sõda jätkub eeldatavasti praeguseks juba harjumuspärases rütmis, mida iseloomustab Vene poole saamatus lahinguväljal ja samaaegsed terrorirünnakud Ukraina tsiviilelanikkonna vastu.

Ukraina seisukohalt oleks eeldatavat lõpplahendust – Vene sõjakaotust – siiski parem võimalikult kiirendada. Esiteks on okupeeritud alade vabastamine vajalik juba humanitaarsetel kaalutlustel, teiseks on sõjapidamine igas mõttes väga kulukas, kolmandaks ei saa lõpuni kindel olla, et Venemaa end praegusele ebaedule vaatamata siiski mingil moel koguda ei suuda. Eeldatavasti parim viis kiirema lõpptulemuse saavutamiseks, oleks koondada tähelepanu sõja kroonijuveelile – juba 2014. aastal okupeeritud Krimmile –, mis on Putini jaoks poliitiliselt kõige õrnem koht ning mille kaotus võiks ka venelaste silmis tema režiimi legitiimsust kahjustada. Samuti võib Ukraina teha katset viia sõda senisest enam Vene territooriumile, mille mõju oleks eeldatavasti samalaadne.