Juhtkiri ⟩ Poliitikud vingerdavad kõrvale erakondade rahastamise kontrollist

Päeva karikatuur, 16. november 2022. Foto: Urmas Nemvalts

• Kevadel valminud eelnõu lahendaks aastaid ERJK tegevuspädevust piiranud kitsaskohad
• Paistab, et osa poliitikuid teeb kulisside taga paanilist tööd, et sellest ei saaks asja
• Muuta pole vaja süsteemi, vaid üksikprobleeme

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) kurdab juba aastaid, et mõne lihtsa muudatusega seaduses saaksid nad oma ülesandeid palju tõhusamalt täita.

Tegevpoliitikud leiutavad seevastu mitmesuguseid põhjendusi, miks seda mitte teha. Ka eilsel riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil korrati ammust habemega argumenti, et äkki võiks erakondade rahastamise süsteemi hoopis enam muuta, andes kontrolliülesanded tänase ERJK asemel riigikontrollile.

«Habemega» on see argument sellepärast, et kui Keskerakonna juht Jüri Ratas oli peaminister, siis tekkis tont teab kust eelnõu, millega taheti ERJK senisel kujul likvideerida ning kontroll ümber korraldada. Algatuse tagant paistis Keskerakond, kes oli kimpu jäänud 50 000 euro suuruse annetuse päritolu selgitamisega.

Õnneks nägi avalikkus tolle mageda katse läbi ja sellest eelnõust asja ei saanud. Paraku paistab, et osa poliitikuid teeb kulisside taga paanilist tööd, et asja ei saaks ka kevadel justiitsministeeriumis valminud eelnõust, mis lahendaks aastaid ERJK tegevuspädevust piiranud kitsaskohad.

Esiteks vajab ERJK alust, et saaks küsida dokumente ja teavet kolmandatelt isikutelt. Näiteks kui erakonnale tehakse kahtlane annetus, siis saab komisjon küsitleda erakonda, kuid annetuse tegija võib lihtsalt järelepärimisele vastamast loobuda. Siin tuleb ERJK pädevust laiendada.

Teiseks peavad keelatud annetuse vastuvõtmisega kaasnevad tagajärjed olema mõjujõulised. Annetus tuleb näiteks ühe kuu jooksul tagastada või siis kantakse see sundkorras riigieelarvesse, pidades vastava summa kinni erakonnale riigieelarvest makstavast rahast.

ERJK tegevusmudel on end igati tõestanud, mingeid suurmuudatusi pole vaja. Konkreetsed ja selged asjad tuleb korda teha, ja kiirelt – enne valimisi.

Kolmandaks tuleb muuta erakonna sidusorganisatsiooni definitsiooni. Kõigil suurematel erakondadel on olemas erakonnatööga, tihti ka kampaaniatööga seotud sidusorganisatsioonid, kuid neid kontrollida ei saa. Kui ERJK 2011. aastal ellu kutsuti, siis määratleti sidusorganisatsioon sellega, et erakond on selle asutaja või liige. Tagajärg on see, et ükski erakond formaalselt endaga seotud fondis või koolituskeskuses ei osale, aga tegelikult need toimivad ERJK kontrolli vältides.

ERJK on olnud kohtus edukas juhtumite puhul, kus erakonna kampaania huvides on kasutatud avalikke vahendeid – tüüpiline näide on poliitilised reklaamid omavalitsuste rahastatud väljaannetes. Kuid siingi peaks ERJK saama ajaga kaasas käia, mitte piirates sellist avaliku ressursi kasutamise keeldu kitsalt kampaaniaperioodiga.

Poliitilise demagoogia tüüpnäide on see, et üksikprobleemide lahendamisest keeldutakse, kuna keegi tahab muuta kogu süsteemi – kaunisõnaliselt ja täie demagoogiaga! Lõpetatagu see jutt, sest ERJK tegevusmudel on end igati tõestanud, mingeid suurmuudatusi pole vaja. Konkreetsed ja selged asjad tuleb korda teha, ja kiirelt – enne valimisi.

Selleks peab justiitsminister Lea Danilson-Järg (Isamaa) pühkima tolmu eelmise ministri ametiajal koostatud eelnõult ja selle riigikokku viima. Lahendused on lauasahtlis. Ja siis peavad kõik parlamendierakonnad lõpetama häma ning üheselt otsustama, kas nad neid muudatusi toetavad.