R, 27.01.2023

Kertu Jukkum ⟩ Millal me koerte omanikud hukkame?

Kertu Jukkum
, loomasõber
Millal me koerte omanikud hukkame?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Koduotsiv Mõmmi Viljandi varjupaigast koos loomasõber Kertu Jukkumiga.
Koduotsiv Mõmmi Viljandi varjupaigast koos loomasõber Kertu Jukkumiga. Foto: Erakogu
  • On viimane aeg rääkida vastutusest, mis kaasneb looma võtmisega.
  • Meie ümber ja keskel liigub ringi kümneid tapjainimesi, kellega tuleb tegelda.

Pole olemas halbu lapsi, aga on halvad olukorrad, millesse nad satuvad – nii ka koertega. On halvad omanikud, kelle hoolde ja vastutusele nad satuvad, kirjutab loomasõber Kertu Jukkum.

Inimene on koera kodustanud, aretanud, koju viinud ja inimene vastutab selle eest, keda ta on taltsutanud. Ka kõige õudsemate lemmiklooma tegude eest vastutab alati looma omanik, sest hoolimata koerte kõrgest intelligentsist, ei saa koeri võrdsustada inimesega ning ennekõike inimene koera valitsejana peab tagama teiste loomade ja kaaskodanike ohutuse.

Inimene, kes jätab looma pisikese lapsega; inimene, kes laseb oma koertel vabalt ringi joosta ja inimene, kes pole võimeline võtma vastutust, ei tohi olla koeraomanik. Mängimiseks piisab mängukoerast. Aga hundist aretatud loom, suur koer iseäranis, on potentsiaalselt ohtlik loom, kui ta satub halva omaniku kasvatamatutesse kätesse. Tema taltsutamiseks on vajalikud eelnevad teadmised, elementaarsed oskused ja võimekus võtta koera loomana. Eriti, kui tegemist on tõuga, kelle loomuomadused nõuavad omanikult enam valmisolekut valvsuseks.

Viimasel ajal toimunud juhtumite taustal näeme tendentsi raskete koerterünnakute sagenemise poole. Esiteks, on meil rohkem koeri ja teiseks, rohkem inimesi, kes ei sobi loomaomanikeks. Ehkki meil on täna olemas õiguslikud hoovad vastutustundetute loomaomanikega tegelemiseks, neid paraku praktikas ei rakendata. Nii annavad kohalike omavalitsuste kehtestatud loomapidamiseeskirjade üle järelevalvet teostavad ametnikud ikka seda ühte ja sama eksitavat infot, justkui saaks ametnik teha alles siis midagi, kui loom on tekitanud tervisekahjustuse või varalise kahju.

Ehkki meil on täna olemas õiguslikud hoovad vastutustundetute loomaomanikega tegelemiseks, neid paraku praktikas ei rakendata.

Tõsi, kui süveneda juriidikasse, siis jah – karistusõigusliku vastutuse eelduseks on teisele isikule tervisekahjustuse tekitamine või varalise kahju tekitamine. Tegemist on vastutusega tagajärje eest. Meie õigussüsteemis on kehtestatud aga ka normid, mis peaksid tagama selliste rikkumiste lõpetamise, mis ei ole kirjeldatud tagajärgi veel tekitanud. Nimelt, kui omavalitsus saab korduvalt teateid loomade pidamise eeskirja rikkumistest, kasvõi teateid hulkuvast loomast, ja see loomapidaja on teada, siis saab läbi viia järelevalvemenetlust rikkumiste lõpetamiseks ettekirjutuste ja vajadusel sunniraha rakendamise kaudu seni, kuni rikkumised lõpetatakse.

Lisaks eeskirja täitmise järelevalvemenetluse võimalusele on omavalitsusel ka seadusest tulenev sõnaselge kohustus reageerida hulkuvast loomast teate saamisel kohe ja esimesel võimalusel korraldada hulkuva looma kinnipüüdmine, kui omanik seda ei tee. Looma omanik peab kandma vastavad kulud. Kui palju päriselt selliseid rikkumiste lõpetamisele ja raskete rikkumiste ärahoidmisele suunatud menetlusi omavalitsustes läbi viiakse? Kas ja kuidas reageerivad omavalitsused hulkuvatest loomadest teate saamise järel? Kui kiiresti tegutsetakse? Saab julgelt väita, et selliseid menetlusi praktiliselt läbi ei viida, enamikule kaebustest reageeritakse jahedalt ning hulkuv loom jääb tihti päevadeks hulkuma.

Loomaomaniku hoolimatutele tegudele ei järgne mistahes hukkamõistu ega reaalseid tagajärgi. Loomaomaniku hoolimatus ja vastutustundetus ning ametnike tegevusetus ja jahe suhtumine viivad aga varem või hiljem raskete tagajärgedeni. Puurmani koertest teatati ametitesse korduvalt, aga ametivõimud jäid tegevusetuks. Vähemalt seni, kuni inimene lõhki pureti. Avalik tähelepanu sundis erinevate ametite tähtsaimad kohale ja muidugi täisvarustuses, et hukata kurja teinud loomad. Ainus süü, mis neil loomadel oli – neil polnud õnne sündida paremasse perekonda.

Loomaomaniku hoolimatus ja vastutustundetus ning ametnike tegevusetus ja jahe suhtumine viivad aga varem või hiljem raskete tagajärgedeni.

Kusjuures selline sündmustejärgne hukkamine pole ka seaduslik, kui just ametnikud omanikke nõusolekuks ei veena. Vastutustundetu loomaomanik vaevalt et looma elust hoolib ja püssirohust pole puudust. Siinjuures ei ole ma pädev hindama nende konkreetsete koerte võimekust ümber õppida ega ka potentsiaali leida uus kodu, kuid õuele sõitnud ametnikud ka vaevalt taolisi supervõimeid omavad.

Mida see lugu siis õpetas? Ennekõike, et tuleb olla kannatlik ja ära oodata päev, mil keegi eluohtlikke tervisekahjustusi saab, seejärel loota piisavale avalikule tähelepanule, mis toob kohale tähtsad ametnikud. Ikka täisvarustuses, et saata «kurjategijad» looja karja. Tegelik vastutaja aga võib juba täna uued lemmikud võtta. Seda isegi juhul, kui temalt ära võtta loomapidamisõigus, sest kontrolli ei teosta keegi. Olgugi et teoorias on kirjas, et see on PTA pärusmaa.

«Kurjategijatest koerte» hukkamine on lihtsam ja kiirem lahendus, kui tegelda probleemiga, sest inimene vaevalt et muutub. «Lahendatud,» kirjutavad erinevad ametkonnad paberimäärimise viimases jaos, ja unustatud. Kusagil on äsja elu kaotanud neljane, üle keha puretud kahekümne neljane, raske tervisekahjustuse saanud kaheksakümne neljane. Homme on uus päev ja uued probleemid, ärgem laskem end eilsetest muredest häirida. Äärmisel juhul, visakem kivi teise ameti kapsaaeda.

Saamatute omanike vastutustundetuse tõttu loomade hukkamine on ebaõiglane. Probleemne pole koer, vaid inimene, kelle kätesse ta sattus. Olgugi et leidub erandina mõni protsent loomi, kes on sündinud keerulise iseloomuga või puuduliku närvikavaga – adekvaatse hinnangu on võimeline andma pikaaegse kogemusega koerakoolitaja. Kaks sama perekonna koera aga vaevalt taolise saatusega on.

Saamatute omanike vastutustundetuse tõttu loomade hukkamine on ebaõiglane. Probleemne pole koer, vaid inimene, kelle kätesse ta sattus.

Igal loomal peab olema kodu. Aga igas kodus ei pea olema looma. Minu kodus pole koera, sest ma oleksin halb loomaomanik – olenemata suurest armastusest loomade vastu. Mul lihtsalt puudub ajaline ressurss, võimalus pühenduda määral, mida koer vajab. Olgugi et vesised silmad ja niiske nina kodus ees ootamas oleks äärmiselt armas.

On viimane aeg rääkida vastutusest, mis kaasneb looma võtmisega. Olukorras, kus inimene on süüdimatu või vastutustundetu, siis kes peaks sekkuma, enne kui keegi on kaotanud tervise või elu? Väike trahv ei morjenda kellegi meelt ja teiste vigadest inimene ei õpi. Meie ümber ja keskel liigub ringi kümneid tapjainimesi, kellega tuleb tegelda enne, kui järjekordne hirmus lugu röövib elu. Enne, kui hukatakse järjekordsed perelemmikud.

Märksõnad
Tagasi üles