Rainer Kattel ⟩ Kas kliimakonverents on muutunud lihtsalt jututoaks?

Päike COP27 logo taga Sharm el-Sheikhis. Foto: PETER DEJONG/AP/Scanpix

Sel ja möödunud nädalal kohtuvad maailma tipp-poliitikud Egiptuses ÜRO 27. kliimakonverentsi raames, et vaagida võimalusi kliimakatastroofi ärahoidmiseks. ÜRO peasekretäri António Guterrese sõnum oli väga selge: kui maailm ei astu radikaalseid samme, on kollektiivne enesetapp vältimatu. Ent kui suuri lootusi saab panna kliimakonverentsile, kus on väidetavalt kohal rohkem fossiilkütuste lobiste kui kõige enam kliimamuutuste all kannatavate riikide esindajaid, küsib Londoni Ülikooli Kolledži ja TTÜ professor Rainer Kattel.

Kohal on ka terve hulk lääne sanktsioonide all olevaid vene oligarhe ning juhtivaid ettevõtteid alates Gazpromist ja Sberbankist, kes üritavad leida arengumaade hulgast uusi kliente. Palju riike sõltub näiteks ka Vene väetistest, mistõttu on nad seni jäänud Ukraina sõjas neutraalseks. Samas ihuvad lääneriigid üha enam hammast Aafrika kasutama gaasivarudele, luues reaalse võimaluse koloniaalsete korruptiivsete praktikate kordamiseks. Tavaelanik jääb endiselt vaeseks, ent meie siin saame nende gaasiga odavama talvesooja. Samas saaks Euroopa oluliselt energiatarbimist kokku hoida, kui me kõik alandaks toatemperatuuri ühe kraadi võrra. Kui paljud meist aga seda teevad? On reaalne oht, et roheenergia investeeringute intensiivistamise asemel asendab Euroopa Vene gaasi mujal toodetud gaasiga ning jätkab saastamist.

Teadlaste hoiatused ei saa enam selgemad olla ning võimalus, et hoiame kliimasoojenemise alla 1,5 Celsiuse kraadi, on muutunud kaduvväikeseks. Kliimamuutustega seonduv investeerimisvajadus võib tunduda üüratu: teadlaste hinnangul vajaksid ainuüksi arenguriigid (v.a Hiina) aastas üks triljon dollarit kuni 2030. aastani. Samas kahekordistub globaalne fossiilkütuste müügist saadav tulu sel aastal eelmisega võrreldes nelja triljoni dollarini. Raha ei ole maailmast kadunud, küsimus on selles, kelle käes see on.