Varasematel aegadel on räägitud, kuidas Narvas peetakse kõigepealt volikoguliikmete mitteametlik istung vene keeles, et seejärel kõik otsused ametlikul istungil eesti keeles ära vormistada. Ühesõnaga: kohalikes volikogudes on keeleprobleem olemas.
Ilmselt ei saa väita, et aastail 1998–2001, kui kehtis kandidaatide keeleoskusnõue, probleeme polnud. Need olid samuti 1996–1998, kui volikogus töötamiseks vajaliku keeleoskustaseme kirjeldus sisaldus valitsuse määruses.
Kindlasti on aga sellise keelenõude olemasolul distsiplineeriv mõju. Muuseas on täiesti lubamatu, kui Eestis tegutsevad erakonnad (ja kohalikud valimisliidud) vaatavad kandidaatide nimekirju koostades keeleoskusele läbi sõrmede.
Venemaa agressioonisõda Ukrainas on tekitanud Eestis küsimusi nii passiivse kui ka aktiivse valimisõiguse kohta KOV tasandil. Kas agressorriigi kodanike õigus volikogu valida on julgeolekuoht ning kuidas tagada volikogude töö eestikeelsus?
Kandidaatidele nõuete esitamisel on piirid, näiteks tohib rahvaesindaja olla saamatu. Samas maksab meenutada, et aastaid tagasi (1998) läbis KOVi keelenõue riigikohtu hindamise.
Eriti justiitsministeeriumilt, aga ka kõigilt poliitikutelt ootame nende probleemide puhul sisulisi lahendusi, mitte valimiseelset punktikorjet.