Imbi Paju ⟩ Punamonumentide taga on küüniline inimõiguste rikkumine

Lagunev Maarjamäe memoriaal.  Foto: Madis Veltman

Olin asetanud oma töölauale hunniku kunstiraamatuid, mida vajasin oma uue romaani kirjutamisel, kui tuli uudis, et loomeliidud on pöördunud Eesti Vabariigi valitsuse poole seoses punamonumentide teisaldamisega avalikust ruumist. Nad soovivad erialaliitude esindajate määramist teisaldamist otsustavasse komisjoni, kaasates laiapõhjaliselt erinevate loomeliitude eksperdid kui oma eriala ja valdkonna professionaalid. Tõesti on oluline, et me arutaksime, millised inimõiguste rikkumised on nende punamonumentide taga. Mõtestaksime, mida üldse tähendab Nõukogude okupatsioon, kuidas see demoraliseeris, represseeris, soodustas oma südametunnistusele vastu töötamist, konjunkturismi ja kollaboratsionismi, kirjutab kirjanik Imbi Paju.

Kui uudis pöördumisest tuli, olin nagu tellimise peale asunud lugema raamatut «Ühe keti neli lüli 2. Henn Roode, Olev Subbi, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke». Teos oli kataloog 2013. aastal Hiiumaa Muuseumi Pikas majas toimunud näitusele, kus põimusid kunstnike elusaatused, ning seal oli juttu nende kohast ja rollist selles ketis, mille nimeks on Eesti kunsti ajalugu. Raamat algab meenutusega 1949. aastast, kui 6. novembri hommikul kell 4.00 helises Tartu miilitsaosakonnas telefon. Toru teises otsas oli Raadi õppemajandi partorg Sivenkov, kes kandis ette, et lüpsjad oli varahommikul lehmi lüpsma minnes avastanud, et monument Suures Isamaasõjas (nagu Teist maailmasõda nõukogude ajal nimetati) langenud Nõukogude sõduritele on õhku lastud.

Kaks nädalat hiljem võeti kinni kunstiüliõpilane Enn Roode, kes oli 1947. aastal värvatud Nõukogude julgeoleku informaatoriks koodnimega «Rembrandt». Ta oli katkestanud õpingud ja hakanud kõrvale hoidma, et mitte teisi reeta, ning kolinud Tallinna. Seekord polnud Enn Roodel pääsu, sest paar päeva enne monumendi õhkulaskmist oli levitatud lendlehti, millel Stalin surub nagaani vastu Eesti talumehe selga ja talumees lehvitab abitult loosungiga «Elagu meie suur juht ja õpetaja!». Sama aasta märtsis oli toimunud suur inimrööv, kus ühe ööga, 25. märtsil viidi Siberisse üle 20 000 inimese, enamik lapsed, naised ja vanurid. Sarnase käekirjaga inimsusevastast kuritegu panevad putinistid praegu toime Ukrainas.