Tuul Sepp ja Jürgen Karvak ⟩ Kalad, kes ujuvad sigides vastuvoolu ja kelle elukevad õitseb sügisel

Loovate kalade elukevad on sügisel. Foto: Mark Antonius Puhkan

Kõnnime hilissügiseses metsas mööda Piusa jõe kallast, ürgoru liivaste kaljude vahel. Üle pea lendab valge sabaga merikotkas. Taamal jõekääru taga vilksatab jäälinnu erksinine vari. Metsaveeres tõstavad valvsalt pead metskitsed. Kobras tõmbab oma laia sabaga raja üle kruusatee. Kuid meil ei jagu silmi neist kellegi jaoks. Meie jälgime jõepõhja. Käes on lõheliste kudemise aeg, kirjutavad Tuul Sepp ja Jürgen Karvak.

Me oleme harjunud, et loomade paljunemise kõrgaeg on kevad. Lõhed, forellid ja siiad ujuvad aga sigides vastuvoolu. Nende jaoks läheb pidu lahti hilissügisel, kui kogu muu loodus meie laiuskraadidel asju kokku pakib ja unele sätib. Et endale sobiv kudeala leida, peavad nad tihtipeale ujuma aga ka sõna otseses mõttes vastuvoolu – jõudma mõnikord lausa merest jõgesid pidi üles liikudes sobiva voolu, kiiruse, sügavuse ja põhjakattega piirkonda.

Teadaolevalt kõige pikemalt rändavad Eestis lõhed Võrumaale Vaidva jõkke, alustades oma teekonda Lätist Koiva jõge pidi. Voolutee Koiva, Mustjõe ja Vaidva jõe vahel on umbes 280 kilomeetrit ja seda kõike vastuvoolu. See on pikem tee kui autoga Tallinnast Võrru sõita.