Maarja Pild ⟩ Teemad, millest «ajakirjandus peaks vaikima»

Maarja Pild, vandeadvokaat (Advokaadibüroo TRINITI) Foto: Olga Makina

• Ajakirjanduse panus tundlike teemade kajastamisel on suur
• Ajakirjanike vabadus ei ole ka praegu piiritu

Poliitilised vaidlused seoses Marko Mihkelsoni pildiskandaaliga hakkavad lahendust leidma. Nüüd tuleb heita pilk tagasi ajakirjanduse kajastusega seotud küsimustele, mida on jõuliselt tõstatatud kõigis meediakanalites, kirjutab vandeadvokaat Maarja Pild.

Seejuures on meenutatud eri juhtumeid, mis tekitasid avalikkuses vastakaid tundeid. Olgu selleks Aivar Mäe, Marti Kuusiku või Martin Halliku kaasuse käsitlemine. Mihkelsoni juhtum on neist ilmselt kõige keerulisem, sest mängus on lapsed. Kas viimaste aastate meediakajastus viitab sellele, et ajakirjandus ei saa tundlike materjalide käsitlemisega hakkama? Kas tõesti tuleb riigil sekkuda ning kehtestada teemad, millest ajakirjandus peab vaikima?

Ajalugu näitab, et paljud salajased ja «asutusesiseseks kasutamiseks» kuulutatud dokumendid varjavad endas hämaraid teemasid. Need ei jõuaks kunagi avalikkuse ega ka uurimisorganite ette, kui see oleks vaid riigivõimu otsustada.

Just ajakirjandus on juhtinud tähelepanu ametnike tegematajätmisele või kitsaskohtadele. Mõni nädal tagasi tõi meedia avalikkuseni rasked noorte vägivallajuhtumid Pärnus ning küsis, kus on olnud politsei silmad. Tegemist ei ole kaugeltki ainsa teemaga, kus ametnikud ei kiirustanud toimingute läbiviimisega enne, kui ajakirjanikud olid oma uudishimulike küsimustega sekkunud. Ajakirjandus arutles ka endise haridusministri tegevuse üle ning uuris, kas minister on segi ajanud riigi ja iseenda rahakoti, viidates muu hulgas sellele, et ta on oma lapsi maksumaksja kulul sõidutanud. Arutelud viisid ministri ametist.

Ajakirjanikud on avalikkuse ette toonud rahapesuskeemid, millest selgus, kuidas Eesti pankade kaudu liikus 1,6 miljardit dollarit kriminaalse päritoluga raha. Need on vaid üksikud näited, kus tuli töötada salajaste või tundlike materjalide ja allikatega.

Ajakirjandus on olnud abiks ka kõige nõrgemate kaitsel, olgu selleks lapsed või kuriteo ohvrid, keda ei ole aidatud või kelle väärkohtlemine oleks mittesekkumisel jätkunud. Seda ka olukorras, kus teema on suletud ärisaladuse või muu sedasorti huvi varju. Paljastatud on laste väärkohtlemist, lapstööjõu skeeme ja abita jätmist.

Kirjeldatud juhtumitest tuleneb, et me ei saa pimesi riiki usaldada. Ajakirjanduse roll on küsida ebamugavaid küsimusi ja hoida silm peal nii riigi tegevusel kui ka tegematajätmisel. Nii eetilistel kui ka muudel rikkumistel.

Väita, et ajakirjandus vajab rohkem kontrolli või keelatud teemade nimekirja, ei ole õige.

Ajakirjanike vabadus ei ole piirideta. Vastupidi, nende tegevust reguleerivad nii seadused kui ka ajakirjanduseetika. Õiguskeskkond on juba sedavõrd keeruline, et väljaannetel on aina raskem läbi ajada ilma juristideta. Kohtuasjad võivad järgneda ebaõigete väidete avaldamise, isikuandmete lubamatu töötlemise ning ebakohaste hinnangute avaldamise eest. Seejuures keelab seadus riigisaladuse avaldamise sootuks.

Ajakirjanik elab Eestis niigi juba teadmises, et vastutus võib kohtupraktika ja regulatsiooni kohaselt kaasneda nii talle isiklikult kui ka meediamajale. Endiselt ootab riigikohtu lahendit ajakirjanike trahvimise kaasus seoses kohtueelse menetluse andmete avaldamisega. Küsimus, kas tõesti võib ajakirjanik kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal, ei ole veel saanud lõplikku vastust.

Väita, et ajakirjanduse valdkond vajab rohkem kontrolli või keelatud teemade nimekirja ei ole õige. Sellistesse avaldustesse tuleb suhtuda ettevaatusega.

Ka lapsi või ohvreid puudutavate teemade kajastamise täielik keeld ei ole kohane. Ülereguleerimise korral ei saa kaitset mitte niivõrd ohver, vaid süüteo toimepanija, kelle isik on salastatud sama kiivalt kui ohvriks langenu isikuandmed. Näiteks on kritiseeritud USA Florida osariigi ohvrite kaitse seadust seoses sellega, et see tagab suurepärase kaitse politseinikele, kes panid toime räigeid ametialaseid rikkumisi, nagu ülemäärase jõu kasutamine, mis on lõppenud isegi ohvrite surmaga.

Pole õiglane lasta süüdlastel oma tegevuse õigustamiseks ja varjamiseks pugeda ohvri või lapse andmete kaitse varju.

Seejuures eristada tuleb ajakirjanduse tööd ja poliitilist võitlust, kus paistab, et eriti viimasel ajal vahendeid ei valita. Lubamatu on laste või ohvrite kastumine poliitilise tööriistana ning piinlikust tekitavate detailide pelgalt oma poliitiliste vankri ette rakendamine. Eesti puudulik poliitiline kultuuri tekitab seda enam arusaadava soovi midagi kõige nõrgemate kaitseks ette võtta.

Palju on õppida ning analüüsida, mida saanuks iga tuliseid vaidlusi tekitanud tundliku teema kajastuse korral ka just ajakirjandus teha paremini, kuid täiendavatest riigi poolsetest piirangutest ajakirjandusele ei oleks meil midagi võita.

Teame märgilisi juhtumeid sellest, kus riik teeb vigu ning inimene jääb oma murega üksi. Alustades riigivõimu esindaja eetilistest rikkumistest ja lõpetades kriminaalsete tegudega. Ajakirjandusele lisanduvate keeldude ja saladuse varjus oleks lõpuks hea toimetada neil, kelle tegevus päevavalgust ei kannata ning kelle teele jäävad seejuures ette ühiskonna kõige nõrgemad liikmed. See ei ole aga ühiskonna huvides. Samal ajal tsiviliseeritud poliitilise debati pidamiseni on meil veel pikk tee minna.