Aimar Altosaar ⟩ Leonid Brežnev – nõukogude ajastu au, mõistus ja südametunnistus

Teadaolevalt viimane foto elusast Nõukogude Liidu juhist Leonid Brežnevist. Mõni hetk pärast seda fotot, mis pärineb 7. novembrist 1982, hakkas Brežnevil halb ja kolm päeva hiljem teatas diktor Igor Kirillov tema surmast. Brežnevi surm avas tee Nõukogude Liidu kiiremale kollapsile ja on seeläbi märgiline ajaloosündmus. Foto: Juri Abramotškin/Internet

Nelikümmend aastat tagasi 10. novembril surnud Nõukogude Liidu juhti Leonid Ilja poeg Brežnevit võib nimetada ka seltsimees Stagnatsiooniks, sest just selle sõnaga on hakatud kutsuma tema valitsemisperioodi. Kogu Nõukogude süsteem tervikuna oli oma olemuselt lootusetu, sest sai püsida vaid kas halastamatul terroril oma rahva vastu või energiaressursside kõrgetel maailmaturu hindadel ning kui mõlemad ära kukkusid, oligi peatselt lõpp käes.

1960ndate II poolel ja 1970ndatel elanud mäletavad kolme tähtsa näoga vanamehe hiigelsuuri pannoosid linnamajade seintel, kui lähenesid 1. mai või 7. novembri pidustused. Need tegelased olid Nõukogude Liidu kompartei juht Leonid Brežnev, valitsusjuht Aleksei Kossõgin ja ülemnõukogu esimees Nikolai Podgornõi.

Kõigi nende ametinimetused olid palju pikemad ning nõukogude ajale oli iseloomulik, et kus vähegi võimalik, loeti juhtivate seltsimeeste auväärseteks peetud ametid kogu pikkuses ette, kuigi nad olid enamasti sisutud, sest tegelikult oli hierarhia väga täpselt paigas. Kõike juhtis partei oma aparaadi lugematute osakondadega, ka täitevvõimu kehastavaid ministeeriume, kuigi need pidid paratamatult siiski ka ise midagi otsustama. Täiesti mõttetu oli aga riigile nime andnud «nõukogude» kui rahva poolt valitavate poliitilise võimu organite roll, sest kõike kontrollisid nagunii kommunistid ning nõukogud oli vaid viigileheks karmile diktatuurile, mida ideoloogid kutsusidki proletariaadi diktatuuriks.