Jaan Väljaots ⟩ Ukraina taksojuhi kannatused vabas Eestis

Postimehe töötaja Jaan Väljaots.  Foto: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix Baltics

«Ega teil väga suured rahatähed ei ole?» kõlas umbusklik küsimus Bolti taksojuhilt vene keeles, kui olin autosse istunud.

«Ei, raha on paras,» vastasin trotslikult eesti keeles. Juht teatas seepeale, et räägib vaid vene ja ukraina keelt – sõjapõgenik, pärit just sõja tulisest piirkonnast. Tõepoolest, nimi ka ukrainapärane. Süda heldis. «Teil on raske, pidage vastu!» Ise mõtlesin, et pangaautomaadist sai võetud ka suurem rahatäht, arvet makstes on hea võimalus kannatajale lisatoetust avaldada.

Olen aastaid eelistanud taksosõidul vaikida, aga viimasel ajal on roolikeerajate rahvaste paabel ja Ukraina sõda andnud ajendi päris värvikateks vestlusteks. Näiteks aserist noor isa kiitis elu Eestis taevani, siunas sõda nii Ukrainas kui ka Mägi-Karabahhis, ja rääkis siin veedetud poole aasta kohta üllatavalt palju eesti keelt. Tulisemas jutuhoos lõid sisse ka vene ja aserbaidžaani sõnad, kuid polnud kahtlust, et tegu oli Eesti patrioodiga, kes mõistab, millised valikud meil on ja miks me neid teeme. Tal polnud probleemi ka võõras keeles oma mõtete üheselt arusaadaval sõnastamisel: kui tahame rahu, tuleb toetada Ukrainat iga hinna eest.