Leon Glikman ⟩ Mihkelsoni juhtum tekitab küsimusi ebavõrdse kohtlemise kohta

Advokaat Leon Glikman. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees

• Õigupoolest avalikkus isegi ei tea, mida kohtus täpselt arutati
• Ei saa öelda, kas prokuratuur oleks pidanud kriminaalasja algatama
• Oluline on aga see, kuidas võib asi välja paista

Marko Mihkelsoni juhtumis seni avalikkusele antud põhjendused on olnud ebapiisavad ning võivad seepärast anda pinnast kahtlustele ebavõrdses kohtlemises, kirjutab Glikman Alvin advokaadibüroo vandeadvokaat Leon Glikman.

Arvamuslugu ajendas kirjutama Postimehe materdamine Marko Mihkelsoni pildiskandaali kajastamise ajel. Põhikritiseerijateks olid konkureerivad väljaanded. Silma paistis ka avalikest vahenditest rahastatav Eesti Rahvusringhääling.

Konkurents on tervitatav, kuid meediaettevõtete poolt ajakirjanduse ülesannete kahtluse alla seadmine võib päädida enesele jalga tulistamisega isegi siis, kui kaitstakse endist kolleegi. Ajakirjanduse andmeil oli Mihkelsoni saladus juba aastaid teada, kuid Postimees julges selle esimesena üles võtta. Nii riigikohus kui ka Euroopa Inimõiguste Kohus on kümnetes lahendites järjepanu rõhutanud, et ajakirjanduse kui vaba ja demokraatliku ühiskonna «valvekoera» kohustus on juhtida avalikkuse tähelepanu ka kõige valulikumatele probleemidele.

Sõna- ja infovabadus, mille sisuks on õigus avalikustada ja igaühe õigus saada teavet, on põhiseadusega sätestatud põhiõigused. Mida elulisem on teema ja mida mõjusama pädevusega isikut see puudutab, seda laiemad on sõnavabaduse piirid.

Kuna demokraatlik ühiskond ei saa toimida ilma informatsiooni andmise ja saamise õiguseta, mis eeldab meedia õigust kartmatult tegutseda, siis ajakirjanike suhtes kehtivad mitmed õiguslikud tagatised. Tegemist pole siiski absoluutsete põhiõigustega, mistõttu eelnimetatud õigused võivad olla piiratud teiste isikute õigustega. Postimehele on selles valguses heidetud ette menetluse kinniseks kuulutamise määruse ja laste huvidega mittearvestamist.

Kuna demokraatlik ühiskond ei saa toimida ilma informatsiooni andmise ja saamise õiguseta, mis eeldab meedia õigust kartmatult tegutseda, siis ajakirjanike suhtes kehtivad mitmed õiguslikud tagatised.

Kohtul on õigus omal algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlus kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik laste huvide tagamiseks, ja antud juhul puudub igasugune kahtlus, et see oli ainuõige samm. Juhul kui tõesti oli tegemist lapse õiguste rikkumisega, võib läbielatu meenutamine olla üsnagi traumaatiline. Objektiivsuse huvides tuleb siiski märkida, et käimas oli tsiviilkohtumenetlus, kus kinniseks kuulutamine sõltub ka poolte soovist.

Samas, seaduse mõte ei seisne selles, et pooltel pruugib vaid saavutada menetluse kinniseks kuulutamise määrus, kui painav teema ongi automaatselt päevakorrast maas. Kuna kohtumäärus oli jõus, siis loomulikult kuulus see täitmisele.

Õigupoolest avalikkus isegi ei tea, mida kohtus täpselt arutati. Vastuoluliste meediaspekulatsioonidega pole mõtet kaasa minna, kuid puuduvad tõsikindlad alused väita, et kohtumäärust oleks rikutud. Fotode olemasolule viitavad allikad võisid olla määruse-eelsed ja menetlusvälised.

Kinniseks kuulutamise määrus paneb saladuse hoidmise kohustuse eelkõige menetlusosalistele ja kohtuistungil viibivatele isikutele, kelle hulka ajakirjanikud ei kuulunud. Isegi kui oleks tõendatud, et andmed pärinevad kohtutoimikust, siis vastutav on eelkõige lekitaja, kuid väljaanne saab tugineda allikakaitsele.

Tõlgendusi võib olla mitmeid, kuid leian, et kuna istungil mitte viibinud Postimehe käsitlus polnud suunatud kohtumenetlusele, vaid tõstatas kaaluka küsimuse, kas lastest tehtud ebakohaste alastifotode autor on nüüdisajal eriti aktuaalse riikliku julgeoleku seisukohast haavatavuse tõttu sobiv praegusesse ametisse, siis pigem ei saa avaldamist hukka mõista. Postimehe kajastus ei puudutanud konkreetseid lapsi, vaid selliste fotode tegemise sallitavust ning kaasnevat julgeolekuriski.

Kinniseks kuulutamise määrus paneb saladuse hoidmise kohustuse eelkõige menetlusosalistele ja kohtuistungil viibivatele isikutele, kelle hulka ajakirjanikud ei kuulunud.

Kui asuda seisukohale, et igasugune laste õiguste võimaliku rikkumiste kajastamine on keelatud, siis poleks üldse võimalik paljastada näiteks pedofiilia või lapsporno tootmise juhtumeid, kuna nende teemade esitelu pole võimalik ilma tõdemuseta lapsohvri olemasolu kohta. Arvestades, et laste preventiivne kaitse on oluline õigushüve, pole probleemi lauspeitmine kindlasti mõistlik tegevus. Vaevalt et põhiseadus peab silmas ajakirjanduse suukorvistamist nende valusate teemade käsitlemisel. Nii on laste ahistamise juhtumite kajastamine seni olnud üsnagi laialdane ning suuremat pahandust pole sellest tekkinud.

Õnneks pole ma kõnealuseid fotosid näinud, kuid võib eeldada, et tegemist pole tavapäraste perekonnaalbumisse sobivate piltidega, kus näiteks porgandpaljas lapsuke sulistab kummipardiga mängides vannis. Kui fotod oleksid sündsad, siis ilmselt ei saaks laste huvide kaitse selles kontekstis päevakorda tulla. Prokuratuur ja menetleja leidsid, et fotod on ebaeetilised, kuid ei andvat alust kriminaalasja alustamiseks. Seadus ei anna õiguskaitseorganeile pädevust eetika hindamiseks, kuid antud juhul oli laitev hinnang teretulnud.

Igatahes on ilmne, et ühiskonnas omaks võetud arusaamade järgi ei saa fotosid paslikeks pidada. Miks oli vaja neid säilitada? Isegi kui toimus «fotograafiline korduveksimus», siis tulnuks pildid kustutada, selle asemel et neid pilve laadida ja telefonis nähtavaks teha.

Mina pole pädev ütlema, kas prokuratuur oleks pidanud kriminaalasja algatama, veel vähem on mul alust väita, et Mihkelson on süüdi, kuid seni avalikkusele antud põhjendused on olnud ebapiisavad ning võivad seepärast anda pinnast kahtlustele ebavõrdses kohtlemises. Põhiseadus välistab «enam võrdsete» seisuse olemasolu, sätestades kõigi inimeste üheõiguslikkuse seaduse ees. Ma ei vihja seose olemasolule, vaid sellele, kuidas võib asi välja paista. Ajakirjanduses on aastate jooksul kajastatud mitmeid kõmulisi alaealiste õiguste rikkumisi puudutavaid juhtumeid, kuid need on harva lõppenud kõigest eetilise kiirhinnanguga.

Ajakirjanduses on aastate jooksul kajastatud mitmeid kõmulisi alaealiste õiguste rikkumisi puudutavaid juhtumeid, kuid need on harva lõppenud kõigest eetilise kiirhinnanguga.

Erinevalt Mihkelsonist oli näiteks kirjanik Kaur Kender süsteemiväline ning kriitilise sule ja võib-olla võimu vaatevinklist vaadatuna provokatiivse käitumise tõttu viimasele vastanduv isik. Õiguskaitseorganid ilmutasid Kenderi vastu väidetavat lapspornot puudutava alusetu kriminaalasja menetlemisel ülimat südikust, mis läks maksumaksjale maksma sellise kena kopika, mille eest oleks saanud mõnegi maakooli ära remontida.

Kenderile esitatud põhjendamatu süüdistuse ajendiks oli pedofiiliavastase õudusjutu avaldamine välismaal, kuhu Eesti seadused ei ulatu. Kuna Kenderi teose tegelane oli väljamõeldud, siis erinevalt fotode saagast oli kannatanu olemasolu ilmvõimatu, kuid seegi ei välistanud kirjaniku suhtes tehtud menetluslikke ponnistusi, mis muuhulgas seisnesid massilises tõendite kogumises. Mihkelsoni asjas ei peetud vajalikuks isegi ekspertiisi määrata.

Kenderi puhul ei piirdunud asi mitte üksnes kriminaalasja alustamisega, vaid asi päädis lausa põhjendamatu süüdistuse esitamise ja selle toetamisega mitmete astmete kohtutes. Õiguskaitseorganid polnud Kenderi asja kommenteerimisel sugugi sõnakehvad. Seevastu Mihkelsoni puhul puudub piisav vastus küsimusele, miks ei väärinud fotode asi isegi uurimist.

Üldjuhul ei peagi prokuratuur kriminaalasja alustamata jätmist üksipulgi kommenteerima, ent antud juhul ei puudutanud küsimus mitte tavakodanikku, vaid kõrgendatud avaliku huvi spektris oleva riikliku julgeoleku seisukohast olulise isiku, riigikogu väliskomisjoni esimehe tegevust, kellelt ühiskonnal on õigus eeldada kohaseid eetilisi standardeid. Sestap oli ajakirjanduse rida sellekohast teemade ringi kajastada.