P, 4.12.2022

Juhtkiri ⟩ Kas valitsus hakkab auditist elektrit tootma?

Postimees
Kas valitsus hakkab auditist elektrit tootma?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 7
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts
  • Eesti varustuskindlus ei tohi kannatada
  • Tuuleenergia arendamisega ollakse hiljaks jäänud
  • Taastuvelekter ei lahenda kõiki probleeme

Kui Eesti praegune valitsus juunis koalitsioonileppega lagedale tuli, oli üks kõlavamaid lubadusi sihiseade, mille järgi toodetakse aastal 2030 Eestis sama palju taastuvelektrit, kui on meie aastane tarbimise kogumaht.

Leppes pandi suured lootused riigikantselei rohepöörde koordinaatorile, kes tegutseb selle nimel, et taastuvenergia projektid kiiremini ellu rakenduksid. Selleks pidi eeldused looma audit, kuidas ehitada võimalikult kiirelt võimalikult palju tuuleenergiat tootvaid lahendusi.

Nüüdseks on audit valmis ning Postimees avaldab pikema ülevaate,

mis võtab kokku nii riigi radikaalse tuulepargiplaani, rohepöörde koordinaatori tegemised kui ka vastuolud, mis on suuri plaane hauduval riigil tekkinud ettevõtjatega, kes reaalselt tuuleparke arendavad.

Selle loo taustaks peab aga kõigepealt meelde tuletama ühiskonna laiema mure riigi ühesuunalise poliitika pärast. Taastuvelekter on vajalik ja tervitatav, kuid pole kindlust, et see lahendaks meie probleemid. Kõigepealt ei taga heitlik taastuvenergia varustuskindlust – vähemalt mitte senikaua, kuni meil puuduvad vajalikud salvestusvõimalused. Sellepärast peame püsilahendusi otsides ikkagi orienteeruma ka juhitavate võimsuste olemasolule.

Liiatigi, sõda Ukrainas võiks meile meenutada muinasjuttu põrsakestest, keda õlgedest ja roigastest ehitatud ökomajad pahatahtliku hundi meelevallast ei päästnud.

Ehk teisisõnu reedab tuulepargiaudit esmalt seda, et riik eelistab tegeleda poole rehkendusega, tahtmata tervikpildile otsa vaadata.

Tuulepargiaudit reedab esmalt seda, et riik eelistab tegeleda poole rehkendusega, tahtmata tervikpildile otsa vaadata.

Kui aga tegeleda vaid tolle kättesaadava poolega, siis näeme, et seal on probleeme, ja mitte vähe. Audit tahab optimeerida lubade menetlemist, otsida lahendusi haldusmenetluse lihtsustamiseks, et kaebuste ja kohtuvaidluste lahendamine ei võtaks nii kaua aega jms. Soovitakse jagu saada probleemidest, mille lahendamine siiani on vaevarikas.

Auditi tähtsaim eesmärk, selle

A ja O on aga see, et riik otsib ja leiab 2024. aasta esimeseks pooleks 500 ruutkilomeetrit eelisarendatavaid alasid tuuleparkidele. Muuhulgas olevat seda vaja, et Eesti saaks haakuda Euroopa Liidu Repower Europe’i algatuse nõudega, mille eesmärk on vähendada sõltuvust Venemaa fossiilkütustest.

Paraku näevad ettevõtjad kogu protsessis kummalist dubleerimist, sest suure tõenäosusega võib riik jõuda lihtsalt samade aladeni, mis juba on ettevõtjate huvisfääris või mille kasutusse saamise nimel on tegutsetud.

Lisaks joonistub senisest protsessist välja kurb tõsiasi, et kõiki piiranguid arvestades on tuuleenergia tootmiseks sobivat ehk «eelisarendatavat» maad oodatust tunduvalt vähem. Seevastu tuuleparkide viimine vähem sobivale maale tähendab seda, et seal tekib rohkem vaidlusi.

Muidugi on küsimus ka konkurentsis. Kui riik teeb ise vajalikud ­uuringud, saab ta tuulepargimaa oksjonile panna ja see võiks tuua asja juurde uusi võimalikke arendajaid. Idee tundub päris hea, aga seda peamiselt juhul, kui see oleks teostatud vähemalt kümme aastat tagasi.

Igatahes tuleb valitsusel auditit arutama asudes otsa vaadata väga paljudele kuhjunud probleemidele.

Märksõnad
Tagasi üles