Andres Meesak ⟩ Taastuvenergeetika õiguskindlus teel prügikasti

Just kehvade regulatsioonide tõttu ei kerkinud eelmisel kümnendil alates 2013. aastast sisuliselt ühtegi uut tuuleparki, samas päikeseenergeetikas tehti meeletu areng, regulatsioon oli soosiv ja liberaalne. Pildil päikesepark endisel Raadi lennuväljal. Foto: Margus Ansu/Tartu Postimees

• Elektrituru seaduse muutmine kiirkorras jätab jälje terveks kümnendiks
• Eelnõus tundub olevat mitu meedet väiketootjate turult kõrvale tõrjumiseks
• Äärmiselt tekitab segadust soov kehtestada tehnoloogia muutmise piirangut

Valitsuskoalitsioon seadis tänavu augusti lõpus ambitsioonika eesmärgi, et juba 2030. aastal toodetakse kogu Eestis tarbitav elekter taastuvatest energiaallikatest. Paraku on kõigest kuu aega hiljem välja ilmunud ilma ametliku autorluseta eelnõu, mis hakkab seda sama arengut takistama, kirjutab Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juht Andres Meesak.

Kui «Elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus» (ELTS) tänavu 29. septembril riigikogu majanduskomisjoni jõudis, tuli see suure üllatusena, sest lõviosa ettevõtjaid polnud sellisest plaanist kuulnudki. Ometi oli eelnõu juba kaks nädalat hiljem läbinud riigikogus esimese lugemise. Muudatustest mures ettevõtjad on kõigest kuu ajaga saatnud riigikogu majanduskomisjonile enam kui veerandsada arvamust. Tööd on saanud paljud advokaadibürood, aga kahtlus, et neisse ettepanekutesse tõsiselt ei suhtuta, üha süveneb.

On mõistetav, et suvel kokku tulnud koalitsioonil pole pikka tööaega, sest valimised on sisuliselt ukse ees ning kui kohe ja kiirkorras soovitut täide ei vii, võib see hoopis tegemata jääda. Seetõttu tahetakse plaanitu ära teha veel selle aastanumbri sees, et saaks jaanuari ja veebruari jätta valimisvõitluseks.

Probleem on aga selles, et elektrituru seaduse muutmine kiirkorras jätab jälje terveks kümnendiks, mitte ainult järgmiseks valimistsükliks. Ei, mitte ülekantud tähenduses, vaid sõna otseses mõttes. Just nii palju võib aega võtta nullist ühe suurema taastuvenergiaprojekti käivitamine. Just kehvade regulatsioonide tõttu ei kerkinud eelmisel kümnendil alates 2013. aastast sisuliselt ühtegi uut tuuleparki, samas päikeseenergeetikas tehti meeletu areng, regulatsioon oli soosiv ja liberaalne. Nendest vigadest tasub õppida. Taastuvenergia kiiremaks arenguks tuleks ELTSis piiranguid vähendada, mitte neid juurde tekitada.

Tänu päikeserevolutsioonile on Eesti turule tekkinud mitmeid uusi tegusaid, eelkõige kohalikul kapitalil põhinevaid ja kohalike pankade finantseeritud taastuvenergia ettevõtteid, kes on ilmselt hakanud vanadele suurtele ja hästi kapitaliseeritud ettevõtetele kandadele astuma. Väljapakutud regulatsiooni muudatused on tugevalt vanade, suurte ja mõjuvõimsate tegijate nägu. Igaüks saab ju aru, et regulatsiooniga loodavad finantskohustused, erinevate tehnoloogiate kasutamise piirangud ja trahvid suurendavad taastuvenergia sektoris turutõrget, mitte ei aita kaasa Euroopa juhtmõttele, mille järgi kõik võivad olla elektritootjad endale sobival viisil, peamine et see oleks keskkonnasõbralik, kättesaadav ja taskukohane tarbijale.

Kaks mõtet

Muudatustest mures ettevõtjad on kõigest kuu ajaga saatnud riigikogu majanduskomisjonile enam kui veerandsada arvamust.

Sellise seadusega saame oluliselt vähem ja pikema aja jooksul taastuvenergia võimsusi turule. Mõnel on kindlasti rahulikum ja mugavam tühjal turul toimetada.

Teine äärmiselt suur probleem eelnõus on investeerimiskliima kahjustamine tagantjärele reeglite muutmisega. Tagasiulatuvalt juurde küsitavad deposiidid, tehnoloogia kasutamise piirangud ja trahvid, millega ettevõtjad ja sektori investorid/finantseerijad ei ole saanud heas usus arvestada, muudavad meid piltlikult öeldes banaanivabariigiks. Kui taastuvenergeetika reeglitega kergekäeliselt mängitakse, muutub kapital sektori jaoks kallimaks või liigub teistesse riikidesse. Me oleme nii kaua näinud vaeva õiguskindluse ja usaldusväärsuse kasvatamisega, mille nimel me selle nüüd üleöö rutakalt prügikasti viskame?

Julgen ennustada, et kui seaduseelnõu sellisel kujul läbi läheb, saame riigina oluliselt vähem ja pikema aja jooksul taastuvenergia võimsusi turule. Mõnel vanal olijal on kindlasti rahulikum ja mugavam tühjaks jäänud turul toimetada. Tõusvad elektrihinnad – aga selle seaduse jõustumisel need kindlasti tõusevad –, jäävad uue valimistsükli poliitikute vastutada.

ELTSi eelnõu koostajad, kelle nime (sic!) me endiselt ei tea, on leiutanud uue ja suupärase mõiste «fantoomliitumised». Nad kirjeldavad sellisena olukorda, kus turul toimetavad suures ulatuses pahatahtlikud skeemitajad, kes ehitavad liitumisvõimsused valmis (makstes selle täielikult ise kinni, nii nagu regulatsioon seda ette näeb) ja siis ei kasuta seda, pidurdades nii teiste tootjate turulepääsu. Praegu tundub, et see väide tugineb eelnõu koostajate kõhutundele, sest avalikustatud ei ole ühtegi analüüsi selle kohta, kes need «fantoomid» on ja kus nad tegutsevad. Seaduse koostajad on teinud ennast seeläbi mittekontrollitavaks ja see on nii olulises küsimuse seaduseloomes lubamatu.

Kui juba sõna sõna vastu argumenteerimiseks läheb, siis omalt poolt võin öelda, et ma ei ole teadlik mitte ühestki tootjast, kes praeguste ülikõrgete elektrihindade juures oleks oma raha eest välja ehitanud või ehitamas liitumispunkti ja tegemas võrgutugevdusi ilma plaanita selle kaudu esimesel võimalusel tootma hakata. Fakt, mis seaduseelnõus on välja toodud, on liitumislepinguga, väljaehitamisel olevate liitumiste koguvõimsus 2693 megavoltamprit (MVA). Kõik need liitujad on teinud juba pöördumatuid investeeringuid ning tasunud võrguliitumise eest vähemalt 20 protsenti nende maksumusest. Juhul kui liitumine maksab 38 000 eurot MVA kohta, siis on see vähemalt 20 miljonit eurot – kaugeltki mitte kommiraha, mida naljaviluks seisma jätta. Või millesse kõrgetest kabinettidest üleolevalt suhtuda.

Seaduseelnõu toob välja, et juba valmis, aga mitte kasutusse võetud liitumisvõimsusi on 1115 MVA jagu. Julgen väita, et enamik nendest seisab radari puudumise tõttu. Teine sama palju seisab jõude muide juba demonteeritud elektritootmisvõimsuste tõttu. See on ainus kategooria, mida võiks tõesti kutsuda «fantoomliitumiseks». Kuid jääb arusaamatuks, miks riik nende omanikuna neid vabatahtlikult ei ole vabastanud ja miks peab selleks seadusi muutma.

Tõusvad elektrihinnad – aga selle seaduse jõustumisel need kindlasti tõusevad –, jäävad uue valimistsükli poliitikute vastutada.

Sellele küsitavale probleemile pakutud lahenduste peale vajuvad aga käed jõuetult rippu. Eelnõu näeb ette korraga tagasiulatuvalt nii tagatise ehk deposiidi maksmist kui ka karistuse määramist. Nimelt on eelnõu järgi üle 15-kilovatise tootmisseadme võrguga liitumiseks turuosaline kohustatud maksma võrguettevõtjale tagatiseks deposiiti 38 000 eurot ühe MVA kohta. Näiteks ühe megavatise päikesepargi projekti jaoks tähendab see üle 20 protsendi suuremat omakapitali vajadust, sest deposiit tuleb pargi rajajal omast taskust välja käia. Eelnõu lubab lahkelt kasutada pangagarantiid, mille suurtootjad saavad pangalt oma bilansi vastu olematu kuluga, kuid väiketootjate puhul pangal selline usaldus puudub ja nad peavad summa rahas välja käima. Ehk siis Väike Peeter lükatakse osava võttega laua ääres lühemate jalgadega taburetile.

Veelgi enam, kuluaarides sosistatakse, et seaduse loojad proovivad deposiidi nõuet ka tagasiulatuvalt tootjatele peale panna. See on tagasiulatuvalt mängureeglite muutmine, kuid suurtootjate seisukohast justkui meeldiv kättemaks selle eest, et uued väiketootjad viimasel vähempakkumisel nende eest projektid tarbija jaoks madalamate hindadega ära võitsid. Kõigile liitumispunkti väljaehitavatele tootjatele, keda eelnõu väitel on 2693 megavoltamprit, tähendaks see kokku vähemalt 102 miljoni euro suurust lisakulu, millega nad arvestada pole saanud.

Teine mõjus meede väiketootjate turult kõrvale tõrjumiseks on äärmiselt lühikese etteteatamistähtajaga projektide valmissaamise kohustus ning väga kõrged võrgutasud, kui tootma ei hakata. Päikesejaama peab valmis ehitama ühe aastaga, hilinemise korral saab tootja kaela trahvi summas üle 20 protsendi projekti omakapitalist. Eelnõus unustatakse sootuks, et tihti ei jää arendus seisma mitte ettevõtja või ettevõtjate vandenõu tõttu, kes justkui sooviks võimsusi kinni hoida, vaid seda põhjustavad kolmandad osapooled ja välised mõjutegurid ning selliselt juhul ei ole arendaja trahvimine õigustatud. On arusaamatu, kuidas kiirendab selline koormus ettevõtjale odava taastuvenergia turuletulekut? Vastupidi, selline üleöö tekkinud risk tõstab nii ettevõtja kui ta finantseerijate silmis arendusfaasis projektide riskitaset tuntavalt. Disproportsionaalselt saavad sellest löögi väiksemate arendajate projektid, kes sõltuvad ühe konkreetse projekti käekäigust rohkem ja kellel pole nii lihtne lisatagatisi anda.

Miks määrab võrgutasu seadusandja, mitte konkurentsiamet? Miks peab ühe uue liituja elektrivõrku liitumise hüvitama igal aastal uuesti, mitte vaid üks kord? Läbivalt kumab, et eelnõu on tehtud kiirustades, mistõttu pole tehtud korralikku probleemi kaardistust ja mõjuanalüüsi nii investorite kui ka lõpptarbijate vaatest.

Läbivalt kumab, et eelnõu on tehtud kiirustades, mistõttu pole tehtud korralikku probleemi kaardistust ja mõjuanalüüsi nii investorite kui ka lõpptarbijate vaatest.

Tehnoloogianeutraalsus on Euroopa Liidu tasandil kehtiv taastuvenergeetika konkurentsiregulatsiooni põhimõte, tootjad saavad igas ajahetkes valida kõige sobivama tehnoloogia ja meil ei teki ebaefektiivseid tootmisvõimsusi. See on taastuvenergia kättesaadavuse alustala, et tulevikus oleks see taskukohase hinnaga. Tänaseni kehtiv regulatsioon on tehnoloogianeutraalne ja lubab tootjal oma liitumise tootmistehnoloogiat täiendada või muuta.

Äärmiselt segadusttekitav aspekt on soov kehtestada tehnoloogia muutmise piirangut. Selle piirangu tegelik eesmärk tundub olevat soov takistada kasutada liitumispunktis koos päikese- ja salvestusvõimalusi või ühendada sinna koguni elektrituulikut. Jääb arusaamatuks, kuidas Eesti tarbija võidab piirangust, mis takistab uute võimsuste paindlikku turule toomist. Mõtleme, kui jaburalt see kõlaks, kui meil oleks kodus elektriliitumine lubatud ainult kohvimasinale ja pesumasinale, aga külmkappi selle taha ühendada ei tohi. Aga just seda põhimõtet soovitakse rakendada selle seaduseelnõuga tootmise suunal.

Salvestustehnoloogia teeb läbi sarnast arengut nagu päikesetehnoloogia viimase umbes kümne aastaga. Salvestustehnoloogia hind alaneb, selle vajadus kasvab, et hoida volatiilseid tootmisvõimsusi süsteemi jaoks tasakaalus. Samuti teatasid Baltimaade elektrivõrkude süsteemioperaatorid, et regioon vajab suuremas mahus stabiliseerimisseadmeid, akusid, kui toimub Venemaa elektrisüsteemist eraldumine. Tänaseni on salvestusvõimsusega liituja teadnud, et neil on võimalus käivitada need võimsused siis, kui nende hinnangul on aeg selleks sobiv, ja kasutada vajadusel neid võrguühendusi päikese- ja tuuleenergia tootmiseks. Nüüd tahetakse liitujale panna tagasiulatuvalt peale ajaline piirang, ja kui seda ei järgita, siis trahvida.

Kui nüüd lisada tehnoloogia muutmise keeld, siis võetakse nendelt liitujatelt võimalus oma investeeringut kaitsta seeläbi, et oma väljaostetud liitumisvõimsuse taha kõigepealt päikese- ja/või tuulepark rajada ning hiljem ühendada sinna salvestus. Kas tõesti ongi seadusandja varjatud eesmärk sundida teatud ettevõtjad administratiivsete piirangutega loobuma oma arendusprojektidest ja kandma kahjumeid olukorras, kus nad ei ole mitte midagi reeglitevastast teinud?

Mis vahet on ühiskonna seisukohast, mis järjekorras ühe ühenduse taha erinevad võimsused ühendatakse? Selline jabur nõue paneks aastateks seisma näiteks Enefit Greeni Purtse 20 MW tuule- ja päikesepargi hübriidprojekti, sest seal on teadaolevalt algne soov olnud rajada tuulepark ja hiljem tekkinud mõte lisada päikesepark juurde sama liitumisühenduse taha. Tuulepargi asjus käib aga kohtuvaidlus. Samas päikesepargiga, mida praegu juba ehitatakse, ei takistaks miski peatselt tootma hakkamist, aga uue regulatsiooni kohaselt seda ei tohiks võrku ühendada enne, kui tuulepark tootma hakkab.

Kusjuures jällegi Suurest ja Väikesest Peetrist rääkides, täiendava kompvekina keerleb ettepanek, et erandina demonteeritud võimsustele tehnoloogia muutmisepiirang ei kehtiks, ehk siis teatud ettevõtted saaks oma jõude seisvate vanade võimsuste taha ühendada mida iganes, aga hetkel liitumisi välja ehitavad arendajad peaksid igatahes oma algse tehnoloogia nui neljaks välja ehitama.

Liitujatelt võetakse võimalus oma investeeringut kaitsta seeläbi, et oma väljaostetud liitumisvõimsuse taha kõigepealt päikese- ja/või tuulepark rajada ning hiljem ühendada sinna salvestus.

Põhivõrgus liitumispunkti väljaehitamine koos kõigi asjakohaste kooskõlastuste ja menetlustega võib võtta aastaid. Taastuvenergeetika on väga kiiresti muutuv. Tänane tehnoloogia ei pruugi olla homme enam mõistlik. Miks me võtame kogu sektorilt ära paindlikkuse muutunud turuolukorras oma tootmine mõistlikumale tehnoloogiale dünaamiliselt ümber kujundada?

Eelloetletud piirangute kehtestamise asemel peaks nii seadusandlik kui täidesaatev võim mõtlema, kuidas olemasolevaid piiranguid leevendada.

Esiteks, tootjaturg tuleks muuta läbipaistvaks ehk kasutuses olevate liitumispunktide ja väljaehitatavate võimsuste info tuleks teha avalikuks, nii nagu see kunagi oli. See loob võimaluse arendajatele, kellel on maa, aga puudub liitumine, teha koostööd liitumisvõimsust omavate arendajatega, kelle projektid seisavad näiteks radaripiirangu taga.

Teiseks, kehtestada võrgutasu tootjasuunalise võimsuse mõistliku aja jooksul kasutusse mittevõtmise eest. See motiveeriks kõiki kas tootmisega alustama või ühendusest loobuma. Tasu võiks olla ajas progresseeruv ja algama liituja jaoks mõistlikult tasemelt. Taastuvenergia võimsuste arendamine on seotud riskidega ja projekt võib viibida arendajatest mitteolenevatel põhjustel. Tasu suuruse peaks määrama konkurentsiamet, sest see võib olla ajas muutuv.

Kolmandaks, tagasiulatuva mõjuga deposiite, tehnoloogiapiiranguid ja ebamõistlikult kõrgeid trahve ei tohiks mitte mingil juhul kehtestada, sest need vähendavad otseselt ja oluliselt huvi kohalike inimeste ja ettevõtete seas taastuvenergia võimsusi turule tuua ning vähendavad huvi välisinvestorite silmis.

Eksimine on inimlik ja õnneks on veel aega uute piirangute asemel taastuvenergia võimsused päriselt kiiremini arenema panna. Kui piirangud pole eelnõusse just nimme sisse kirjutatud, et kellegi kitsaid ärihuvisid kaitsta.