Peep Peterson ⟩ Hooldekodu koht vaid rikastele või igale abivajajale?

Dementsuse käes kannatav patsient Saksamaal Hamburgis asuvas hooldekodus Foto: CHRISTIAN CHARISIUS/REUTERS

Kui hooldereform oleks tehtud 15 aastat tagasi, oleksid asjad meie peres võinud kujuneda teisiti. Eesti riik on lõpuks jõudmas küpsusastmesse, kus vananeva kalli inimese hooldusvajadus ei dikteeri totaalselt lähedaste elusaatust, kirjutab töö- ja terviseminister Peep Peterson (SDE).

Olen pärit suurest perekonnast. Meid kasvas neli venda ja ega vanemad enne lõpetanud, kui õde ka seltsi tuli. Arusaadavalt on mulle väikesest peale tuttav jagamine ja teistega arvestamine. Toitu tehti kodus alati suure potiga ning alles pidi jääma ka sellele, keda parasjagu kodus ei olnud.

Kui hooldereform oleks aset leidnud minu noorpõlves, oleksid asjad meie peres võinud kujuneda teisiti. Minu isa töötas pikka aega juhtival kohal. Kahjuks lõpetas talle tööd pakkunud firma tegevuse ja ta pidi otsima muud ametit. Töökoha valikut piiras inglise keele oskus ja arvutitöö valdamine. Paralleelselt hakkas isaisal ehk minu vanaisal tekkima dementsus. Alzheimeri esimesed juhtumid olid isegi naljakad, näiteks kui vanaisa kodust ära põgenes ning linna peal taksoga ringi sõitis. Et ta seal arveid ei maksnud, siis tõi politsei patukoti varsti koju tagasi. Kahjuks haigus süvenes ja vanaisa tuli hoida kodus luku taga. See tähendas aga, et isa pidi teda päeva jooksul paar korda kodus aitamas käima. Regulaarne töölt ära käimine mu isa tööandjale ei meeldinud ja selle tulemusena kaotas isa töökoha.