PEATOIMETAJA KOMMENTAAR ⟩ Marko Mihkelsoni pildiskandaali moraal

Esimene lugu Marko Mihkelsoni luukerest kapis. Illustratsioon: Postimees

• Pildiskandaali põhjused on tegelikult väga lihtsad.
• Väide, et avalikustamise põhjuseks on vaidlus laste hooldusõiguse üle, ei vasta tõele.
• Eesti suuremad väljaanded lõid pildiskandaalist tervikuna põhjaliku ja mitmekülgse pildi.

Üle nädala kestnud Marko Mihkelsoni (RE) pildiskandaal on jõudnud esialgsest eituse faasist rahuliku arutelu ja analüüsi faasi, mis otsib vastust küsimusele: kuidas peaks ühiskond ja ajakirjandus sellisel puhul käituma? See algab küsimusest, miks ajakirjandus sellised ebamugavad teemad avalikkuse ette toob. 

Aga kes siis veel, kui mitte ajakirjandus, kuna väikeses ja korporatiivses ühiskonnas nagu Eesti jätab institutsionaalne kontroll teiste institutsioonide üle soovida. Siin on kõige olulisem ajakirjanduse ühiskondlik roll, mis tegeleb võimul olevate inimeste tegevuse läbivalgustamisega. Peale ajakirjanduse ei käsitle selliseid teemasid ühiskonnas mitte keegi.

Postimees ei avaldanud seda lugu eelmise aasta lõpus, kui saime esimesed vihjed. Sest toona polnud meil piisavalt dokumentaalseid tõendeid juhtunu tõsiduse ja ulatuse kohta ning keegi asjasse pühendatuist ei olnud valmis oma nime all juhtunust rääkima. Me ei avaldanud lugu, kuid kahtlus ei hajunud. Me uurisime edasi.

Kuidas usaldada tumeda varjuga saadikut?

Me kõik tahame, et meid esindavad inimesed võimu juures oleksid puhtad ja eetilised. Ja kui nende elus juhtub midagi valgustkartvat, soovime, et nad suudaksid oma minevikus toimunule silma vaadata ning need asjad selgeks rääkida. Seda nimetatakse poliitilise vastutuse võtmiseks.

Aga kuidas usaldada seadusandjat, riigikogu liiget, keda aastaid saadab tume vari ja kuulujutud tema eraelust ning kelle kohta korrakaitseorganid on võtnud ja kirja pannud seisukoha, et ta on lapseealist pildistades toime pannud ebaeetilise teo? Mihkelson ei ole mingi tavaline seadusandja, vaid pikaaegne Eesti välispoliitika võtmekujundaja. Otsus seda teemat Postimehes käsitleda tulenes ka faktist, et tegemist on Eesti poliitika absoluutse tipuga. Me peame nõudma, et meid esindavad inimesed võimu juures oleksid puhtad ja eetilised. Poliitiline vastutus on garantii poliitiku enda edasisele sujuvale karjäärile. Ah et miks nad peaksid? Kuna võimukandjate moraalne pale on oluline selleks, et säiliks usaldus rahva ja selle esindajate vahel. Kui inimene on hea moraalse kompassiga, siis vähendab see ka võimu kuritarvitamise ja korruptsiooni riski. Ning ajakirjandusel ongi sellepärast nende isikute vastu kõrgendatud avalik huvi.

Peaminister Kaja Kallas (RE) ei teinud Mihkelsonist selle loo tõttu ministrit, järelikult võib väita, et piltide lugu mõjutas otseselt nii tema isiklikku elu kui ka riigi juhtimist. Tühiasi ei mõjutaks ju Eesti Vabariigi valitsuse koosseisu.

Pildiskandaali põhjused on tegelikult väga lihtsad: see oli rida üksteisele järgnenud halbu otsuseid. Mis puudutab väidet, et avalikustamise põhjuseks on vaidlus laste hooldusõiguse üle, siis ei vasta see tõele. Hooldusõiguse oli kohus juba varem ära otsustanud ja seda ei mõjutanud vaidlus fotode üle, seega puudub sellel pildiskandaaliga tegelik seos. Mis puudutab kõnealuseid fotosid, siis need pälvisid eetilise hukkamõistu nii politseiuurijalt kui prokurörilt. Niisiis: kui selliseid fotosid ei oleks tehtud, siis poleks midagi juhtunud. Kui sellised pildid oleks kohe ära kustutatud, siis poleks ka midagi juhtunud. Kui neid poleks pilve laaditud, siis me ei teaks sellest loost midagi. Need olid kõik halvad otsused. Halb valik oli ka see, et Mihkelson keeldus vabatahtlikult poliitikast lahkumast, mis hoidis asja avaliku huvi fookuses. Lisaks olid asjaolud keerulised ja hõlmasid kärgperes valitsevaid pingelisi suhteid. Aga see ei ole ajakirjanduse huviobjekt, meid huvitab olukorra ühiskondlik pool.

Omaette küsimus on ajakirjanduse jaoks see, miks ei hakanud riiklikele ja NATO saladustele ligipääsu andvates ametites ohulambid vilkuma. Kas selle taga on võimu juures olevate inimeste omamehelik kokkulepe? Tundub nagu õlalepatsutusena: meie teame sinu väikest vastikut saladust, aga mine nüüd ja ole hea poiss, tööta korralikult edasi. Peaminister Kaja Kallas (RE) ei teinud Mihkelsonist selle loo tõttu ministrit, järelikult võib väita, et piltide lugu mõjutas otseselt nii tema isiklikku elu kui ka riigi juhtimist. Tühiasi ei mõjutaks ju Eesti Vabariigi valitsuse koosseisu. Ning sellest lähtuvalt – kui palju on võimuladvikus veel inimesi, kes kannavad endaga kaasas saladusi, mida avalikkus peaks ebamoraalseks, aga julgeolekukontrollid mitte? Ja mida see räägib erineva moraali kohta võimukandjatele ja tavalistele inimestele? Meil peab ühiskonnana olema sellistes asjades nulltolerants.

Lapsi kaitsti selguse hinnaga

Kui otsustasime sellest loost eespool nimetatud põhjustel kirjutada, siis pidasime kõige olulisemaks vältida lastele kahju tekitamist ja nende tuvastamist. Meie juristid kammisid artikli teksti laste kaitseks sellise hoolega, et kärbete tõttu kannatas isegi teksti selgus. Lapsi ei olnud võimalik meie artikli järgi tuvastada. Kuid juba veidi aega pärast artikli ilmumist avaldasid mitmed allikad, sealhulgas Mihkelsonid ise juba nii üksikasjalikke andmeid, mis võimaldasid lapsed kohe tuvastada. Laste kaitsmiseks jätkasime selliste andmete kustutamist ka võõrastest tekstidest.

Meie juristid kammisid artikli teksti laste kaitseks sellise hoolega, et kärbete tõttu kannatas isegi teksti selgus.

Me rääkisime artikliga tegeledes pika aja jooksul arvukate inimestega otse ja off-the-record, et olla täiesti kindlad, et lugu vastab tõele. Ilmumisele eelneva nädala jooksul suhtlesime tihedalt Mihkelsoni esindajaga, saatsime Mihkelsonile mitu korda konkreetsed küsimused ja ootasime vastuseid. Pakkusime ka võimalust avaldada kõrvuti Mihkelsoni versioon ja toimetuse materjalidele toetuv versioon, et lugejad saaksid oma otsuse langetada. Kuid see oli hüüdja hääl kõrbes. Mihkelson ei andnud meie korduvatest päringutest hoolimata meie olulistele küsimustele vastust, vaid tegi hoopis katse artikli avaldamine ära keelata. Me võtsime seda märgina ajakirjandust vaigistada ja avaldasime oma loo.

Kiiresti selgus, et ka kolleegid-konkurendid olid Mihkelsoni pildiskandaaliga juba mõnda aega tegelenud. Delfi portaal pani üles väga põhjaliku loo vähem kui tund aega pärast Postimeest. Iga ajakirjanik saab aru, et väga paljude intervjuudega ja mahukat artiklit ei kirjutatud poole tunni jooksul. See võis aega võtta mitu kuud. Kuid avalikkuseni see millegipärast jõudnud ei olnud... Ka kolleegid tabloidajalehest olid teemaga tegelenud, kuid seda tagasi hoidnud. Ametivennad teistest väljaannetest vist kartsid olla esimesed, kuid lõid kohe pärast Postimehe loo ilmumist hoogsalt kaasa, tuues esile uusi fakte ja andmeid. Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti suuremad väljaanded lõid pildiskandaalist tervikuna põhjaliku ja mitmekülgse pildi. Avalikkus teab nüüd, et fotode kohtuasi ei ole vaidlus laste hooldusõiguse üle; et tegu ei olnud mõne üksiku juhusliku ülesvõttega, vaid ebasündsaid fotosid oli tehtud pooleteist aasta jooksul; et politsei piirdus juhtumis vaid noomitusega, pidamata vajalikuks algatada uurimist, et kontrollida, kas tegu oli tõesti vaid kahetsusväärse eksitusega. Võime nüüd ka küsida: milles peitub mõne võimuinimese jõud, et nad suudavad nende heaolu ohtu seadva artikli ilmumist üleriigilistes väljaannetes kuude kaupa edasi lükata?

Mihkelsoni pildiskandaali asjus langetatakse esmaspäeval tähtis otsus. Väliskomisjon peab otsustama, kas Mihkelson saab jätkata Eesti Vabariigi riigikogu komisjoni esimehena või mitte. Aasta jooksul ei soovinud Mihkelson anda vastuseid talle esitatud küsimustele. Tal oli ometi nii palju aega teha tähtsaid otsuseid: rääkida lugu ära ja paluda mõistmist, astuda tagasi väliskomisjoni esimehe kohalt, kahetseda ja oma mainet puhastada. Ta valis eitamise ning avalikkuse eksitamise tee.

See on Postimehe põhimõtteline hoiak nii nüüd kui ka edaspidi. Eesti poliitika ja ühiskondlik elu peab mitte ainult näima, vaid ka olema puhas.

Mõne loo uurimine toimetuses võib kesta aastaid, kuid me teeme seda seni, kuni asi on selge. Keegi teine peale ajakirjanduse Eesti väikeses ühiskonnas selliseid teemasid läbi ei valgusta. See on Postimehe põhimõtteline hoiak nii nüüd kui ka edaspidi. Eesti poliitika ja ühiskondlik elu peab mitte ainult näima, vaid ka olema puhas.