Suur vastandumine EKREga oli Reformierakonna poolt igati ootuspärane lüke. Aastatepikkune vastandumine Keskerakonnaga on end tänaseks ammendamas ja valijaid sellisel määral enam ei mobiliseeri ega motiveeri. Kaja Kallase välja käidud värske vastasseis oli EKRE-le omamoodi «kutse tantsule», millele viimane muidugi ka vastas. Sellega Reformierakond sisuliselt ise legitimeeris EKRE erakonnana, mis defineerib meie tänast poliitilist maastikku, ning sellel võivad olla pikaajalised ja kurvad tagajärjed – mitte ainult väiksemate erakondade jaoks, aga ka ühiskonnale tervikuna.
Meil on tänaseks USA, Suurbritannia, Brasiilia ning mitme teise riigi puhul näiteid, kui tõsised tagajärjed ühiskonnale kaasnevad valijate äärmusliku polariseerimisega, mis sisuliselt võib viia kaheparteisüsteemini. Kaheparteisüsteem omakorda pärsib poliitilist konkurentsi, uute ideede kandumist poliitilisse debatti, välistab progressiivsuse ning pikas perspektiivis lämmatab ka vähemuste õigused ja esindatuse poliitikas. Rääkimata äärmuslikust ühiskondlikust vastasseisust, mis võib igal hetkel lahvatada agressiivseks siseriiklikuks konfliktiks. Meenutades Kapitooliumi sündmusi või vaadates tänast Lula võidu järgset Brasiiliat, mõistab igaüks, et Kallas ja Helme mängivad tikkudega.