Ülo Kalm ⟩ Pilt Mihkelsoni albumist. Ühe vanaisa vaatenurk

Ülo Kalm. Foto: Erakogu

Meie - isad ja vanaisad - oleme oma lastest ja lastelastest teinud pilte, kui nad esimesi samme tegid, kui lasteaias jõuluehtes kuuse juures laulsid, kui koolis lõputunnistuse said. Need on laste mälestused oma kasvamisest, mis säilivad perekonna pildialbumis. Mina ei tea isa, kes oleks oma perealbumi jäädvustanud plika- või poisieas laste alastipilte. Ma ei kujuta ette, kuidas laps noorukiikka jõudes neid oma sõbrannale või sõbrale näitaks, kirjutab isa ja vanaisa Ülo Kalm, endine ajakirjanik.

Häbelikkuse tunne, ma arvan küll, ei ole veel lõplikult hääbunud. Aga on erandeid. Riigikogu liige ja Reformierakoona üks juhtpoliitikuid Marko Mihkelson oma praeguse abikaasa lastest selliseid pilte tegi. Millegipärast ta praegu väidab nende piltide kohta, et «mõni võib tulla halvasti välja» (EPL 3. 11. 22) ja on ebaõnnestunud. Aga sõnad ja tegu ei lähe kokku. Pildid tulid hästi välja. Need jäädvustusid ema telefoni, ema andis telefoni lapsele, laps külastas pärisisa ja loomulik, et ka isa sai näha, mis pildid telefonis on. Tema pahameel on mõistetav: miks see mees teeb minu lastest alasti pilte? Milline kasuisa niimoodi käitub? Mida ta mõtles neid tehes?

Nii need küsimused jõudsid politsei ja kohtuni välja. Seadused, kahjuks või õnneks, ei ole jõudnud iga elujuhtumi reguleerimiseni. Alasti lapse pildistamine ei ole kuriteona karistatav. Seadusesilmad said vaid näpuga viibutada: selline tegu ei ole eetiline.