/nginx/o/2022/11/06/14944028t1h6080.jpg)
Kuuskümmend aastat tagasi nägi Eestis trükivalgust luuleteos, mis ise kuulutas valguse naasmist. Mitte prahvatades, vaid samm-sammult. Kõigepealt aimatava ahetusena, seejärel aovalgusena, milles maastiku märgid omandavad piirjooni, kuni päevapaiste laotub kõigele, tuues nähtavale maastike mitmekesisuse, kirjutab kirjandusteadlane Rein Veidemann.
«Tahaksin ütelda, et agu on saabunud ja et ma laulan aoaegseid laule,» kõlab lauliku kuulutus.