P, 4.12.2022

JUHTKIRI ⟩ Eesti haridus kuhtub hapnikupuudusse

Postimees
Eesti haridus kuhtub hapnikupuudusse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 10
Kuigi palgad kasvavad hoogsalt, tõusevad hinnad veelgi kiiremini.
Kuigi palgad kasvavad hoogsalt, tõusevad hinnad veelgi kiiremini. Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees
  • Õpetajate põhipalgad on suhteliselt madalad
  • Õpetajate palk on Eesti keskmise suhtes langenud
  • Vaja on muutust suhtumises avalike teenuste rahastamisse

Viimane, Pisa 2018 uuring on toonud esile, et Eesti on maa, kus majanduslikul kihistumisel on väga väike mõju hariduse kvaliteedile. Õpilastel on kõikjal hea ligipääs haridusele, õpikud ja materjalid on paljuski tasuta kättesaadavad, koolid on suhteliselt ühtlase tasemega ning avalikke vahendeid jaotatakse nende vahel võrdselt ja õiglaselt.

See kõik jätab mulje, nagu oleks Eesti kooliga kõik suurepärases korras. On aga üks vaegus, mis kasvab meie haridussüsteemis nagu vähkkasvaja – see on õpetajate puudus. Noori õpetajaid kooli ei tule ja meie hariduse edulugu püsib veel suuresti tänu pensioniealistele. Seniks kuni.

Noorte pedagoogide puudus on aga vaid sümptom. Tänase lehe ülevaatlikust loost õpetajate keskmise palga kohta ilmneb, et palgastatistika on petlik ja varjab endas üsna ränka kurnamist. Põhipalgad on suhteliselt madalad. Selleks, et ots otsaga kokku tulla, töötavad paljud õpetajad tublisti üle normkoormuse. Mõned lausa sedavõrd, et tunnevad end kevadeks elava laibana.

See tähendab, et normaalse palga saamiseks on paratamatu tööd rabada pereelu arvelt. Või nagu mõned tunnistavad – teha lihtsalt haltuurat, sest 30 või rohkem auditoorset nädalatundi koos klassijuhatamise ja õpilastööde juhendamisega ei võimalda pühenduda õpilastele sellise hoolega, nagu õpetaja seda tegelikult sooviks.

Normist suurema koormusega suudavad tööd teha eeskätt suure kogemusega pedagoogid, kellel on töövõtted hästi käes ja ka tundide ettevalmistamisele palju aega ei kulu. Alustavad õpetajad ei suuda aga inimväärse palga teenimiseks piisavalt palju lisakohustusi võtta ja põlevad aasta või paariga läbi. Seal on meie üldhariduse jätkusuutmatuse juurpõhjus.

Eesti hariduskavas on eesmärk saavutada õpetajatele 120-protsendine palk. Viimastel aastatel on aga õpetajate palk Eesti keskmise suhtes langenud 112 protsendilt 96-le.

Kuigi õpetajate palka on plaanis tõsta, on seda siiski liiga vähe. Valitsuse kinnitatud hariduskavas on seatud eesmärk saavutada õpetajatele 120-protsendine Eesti keskmine palk. Viimastel aastatel on aga õpetajate palk Eesti keskmise suhtes langenud 112 protsendilt 96-le. Ja seda vaatamata rängale ületöötamisele. Oleme eesmärgist mõne aastaga kaugenenud, mitte sellele lähenenud. Ja on vähe lootust, et kavandatav palgatõus suudaks tuua otsustava pöörde. Selleks on vaja palju suuremat kasvu palgas, ja seda inimliku töökoormuse juures.

Osa kohalikke omavalitsusi on koolide hädaolukorda mõistnud ja maksavad oma valla või linna koolide õpetajatele lisaraha. See on viinud juba täiesti tõsiste erinevusteni omavalitsuste vahel – nii on Narva õpetajate keskmine palk lausa 500 eurot kõrgem kui Sillamäel, kuid Tartu ja Hiiumaa õpetajate palgad on mõlemad alla Eesti keskmise.

Kuid pikas perspektiivis tähendab see haridusliku ebavõrdsuse kasvu, sest õpetajad neis omavalitsustes, kus lisaraha ei maksta, peavad vahe kompenseerima ületöötamisega.

Eesti õhukeses riigis rebeneb eelarve praegu juba igast nurgast ja vaja on tõsist muutust suhtumises avalike teenuste rahastamisse. Paraku ei kannata üldharidusel enam oodata.

Märksõnad
Tagasi üles