Margus Lopp ⟩ Kas põlevkivi on Eesti õnn või õnnetus?

Margus Lopp. Foto: Eesti Teaduste Akadeemia

Praegu võime tunda end õnnelikuna enam-vähem soojas toas ja rõõmustada võimaluse üle elektriauto seinast täis laadida. Kui aga vaatame Kirde-Eesti eelnevate aastakümnetega rüüstatud loodust, tunneme õhus fenoolide imalat lõhna ja näeme kaladele kõlbmatuid ojasid, adume juhtunud õnnetust, kirjutab akadeemik ja Tallinna Tehnikaülikooli orgaanilise keemia professor Margus Lopp. 

Kahjuks on praegu maailmas levimas tendents teha suuri järeldusi pealiskaudsete teadmiste baasil, tihti lähtudes soovunelmatest. Poolharitud lähenemine viib aga selleni, et kõiki eelnevalt elanud inimesi peetakse rumalaks ja nende kunagi tehtud valikuid vääraks. Laiutav harimatus ja juhm enesekindlus viib kahjulike valikuteni. Näiliselt hiilgavad lahendused võivad hoolikamal uurimisel olla hoopis tühised ja rumalad või (keskkonna- või inim-)vaenulikud. Ikka ja jälle mitte üksnes ei leiutata jalgratast, vaid ehitatakse kogunisti igiliikurit. Inimkonna ette on tõesti kuhjunud palju väga keerulisi probleeme. Keerulistel ülesannetel ei ole lihtsaid lahendusi ja keerulised lahendused on aeganõudvad. Kuigi viimased ei saa kunagi ühiskonnas popiks, peame siiski tegema ainult teadmistel põhinevaid otsuseid. See on ainus viis muutuvate oludega kohanemiseks.      

Põlevkivi on siiani loetud Eesti üheks tähtsamaks maavaraks. Sõna «maavara» ise juba viitab sellele, et tegu on varaga, kasuliku varandusega. Maa sees olev kättesaamatu rikkus pole kellegi vara – sellest pole mingit kasu ning seda maavaraks kutsuda polegi nagu mõtet. Meie liiv, kruus, paekivi, aga ka fosforiit ja põlevkivi muutuvad alles siis varaks, tõeliseks maa varaks, kui oskame seda mõistlikult ja tulusalt kasutada selliselt, et järgnevad põlvkonnad meie rumalust või ahnust sajatama ei kipu. Niisiis peame alati, ka põlevkivi puhul, kõik kasud (elekter, toasoe) ja kahjud (keskkonna taastamise võimalikud kulud) kohe alguses kokku arvama ja alles seejärel otsustama, kas tegu on varaga. Siit tuleb ka teaduserahvale ühiskondlik tellimus: olemasolevate parimate teadmiste põhjal välja rehkendada, kuidas ja millal võiks maavaradest kasu tõusta?