Jüri Adams ⟩ EKRE tõus on protest Reformierakonna ülbuse vastu

Poliitik Jüri Adams Foto: Mihkel Maripuu

• Valimiskampaania stardi on andnud kaks suurimat erakorda: Reformierakond ja EKRE
• Suur osa hääli, mis valimistel on ​EKRE-le antud, on olnud protestihääled Reformierakonna vastu
• Tegelikult määravad Eesti tuleviku pigem need hääled, mis antakse muude nimekirjade kandidaatidele

Riigikogu valimise kampaania on alanud ja käib energiliselt. See on tähelepanuväärne ja seniolematult ebatavaline. Riigikogu XV koosseisu valimise päevani 5. märtsil 2023 on üle nelja kuu ja president ei ole valimisi veel välja kuulutanud, kirjutab endine poliitik ja riigikogu liige Jüri Adams.

I

Varasema kogemuse järgi oleks pidanud arvama, et suurema häältearvu lootusega erakonnad lülituvad valimiskampaaniasse pigem hiljem, ehk umbes kuu aega enne valimispäeva. Varasem aeg on tavaliselt olnud väiksemate ja uustulnukate päralt. Nüüd on kampaania stardi andnud aga just kaks suurimat – need, kelle puhul on praeguste teadmiste järgi põhjust arvata, et nad saavad valijatelt kõige enam hääli: Reformierakond ja EKRE.

Avaliku arvamuse küsitluste järgi on EKRE reiting ilmutanud tõusutendentsi ning üha kerkinud, kuigi ei julge oletada, et see võiks tõusta Reformierakonnaga võrdseks või kõrgemakski. Aga ei ole ka põhjust arvata, et EKRE võiks saada hääli vähem kui reitingu suhtarv. Tõenäoline paistab pigem vastupidine: EKRE puhul võib hääletamisel ilmneda salatoetajaid.

Reformierakonna toetajaskond on praeguseks üsna kindlaks kujunenud. Erinevalt EKREst on Reformierakonnal aga võimalusi valijaid teistelt erakondadelt enda juurde meelitada.

Tõenäoline on oletada, et Reformierakonna ja EKRE häälte hulk võib kujuneda üsna tasavägiseks, nii et lõplikku tulemust hakkab mõjutama see, kuidas suudetakse tuua oma toetajaid välja nende hulgast, kes muidu ehk ei võtaks valimistest osa.

II

Igale vaatlejale torkab silma kõigepealt see, kui erinevad need peamised konkurendid on. Reformierakond on Eesti kõige suurema valitsemiskogemusega erakond. Kuskil mujal ei ole nii palju edukaid poliitikuid, saavutuslikke juhte, silmapaistvaid isiksusi ja häältemagneteid. Ja muidugi ka igat võimalikku tüüpi karjeriste. Kui küsida, kes ja miks on reformierakondlased, on sellele vastata üsna lihtne. See on hulk erakonna liikme või ametnikuna võimu teostavaid või võimule pürgivaid inimesi, kes tegutsevad omalaadse ametiühinguna.

Kuigi NSV Liidu lagunemisest on möödas juba 30 aastat, on Reformierakonna puhul ikka näha, et osa selle juuri on kommunistliku partei ENSV organisatsioonis, selle n-ö redislikus, rahvuslikus ja majandustegevuse tiivas. (Keskerakond on veel selgemalt sama aja juurtega, kuigi need on teist tüüpi: nõukogudeaegsed riigivarguse ja korruptsiooni vormid.)

Sellest ehk ei oleks muidu vaja rääkidagi, kui ei oleks üht reformierakondlaste hulgas laialt valitsevat maailmavaatelist aspekti, mis on pidevalt töötanud just praeguse peakonkurendi EKRE tõusu kasuks: nende suhtumine alamatesse, st niisugustesse ühiskonna liikmetesse, kes ei ole suutnud olla küllalt edukad või edumeelsed. Tavaliselt kasutatakse Reformierakonna sellest küljest rääkides sõna «ülbus».

Valimiskampaania stardi on andnud kaks suurimat erakonda: Reformierakond ja EKRE.

Ametlikult on mõlemas erakonnas umbes 10 000 liiget ja valimistel häälte andjaid vähemalt veerand hääletama tulijatest. Erinevalt Reformierakonnast ei ole EKRE-l nii suure­arvulist tuntud nimedega n-ö juhtgruppi, suurt «klientide» võrgustikku ega ole erakond nii läbi põimunud elukutselise ametnikkonnaga.

EKRE liikmeskonnas, arvan, ei ole inimesi, kes oleksid rahul sellega, kuidas Eestit on viimased 20 aastat valitsetud.

Minu oletus on, et suur osa hääli, mis valimistel on ​EKRE-le antud, on olnud protestihääled Reformierakonna juhitud koalitsioonide valitsemise vastu. Ning selline protestimise vorm on pigem kasvav. Kui oleks olemas mingi teine ja tõhusam protestimise viis, kasutataks hoopis seda. EKRE ei ole eesmärk, EKRE on vahend.

Erinevalt RE-st ei ole EKRE-l ette näidata edukat valitsemist. ­EKRE-l on olnud raske täita ministrikohti suutlike inimestega ja täiesti magati maha võimalus teostada valimislubadusi riigikogu kaudu.

EKRE ladvik paistab kui oma isa vastu võitlev, tema asemele pürgiv ja tema pärandit ihkav mässav poeg. Aga see ei ole vist kunagi olnud põhjus, miks nii paljud on andnud oma hääle EKRE poolt.

III

Järgmise nelja kuu üks peamine mure on, et valimisvõitlus võib minna niisuguseks, nagu meil praegusel iseseisvusajal veel olnud ei ole ja mis pole kooskõlas meie avaliku elu stiiliga.

EKRE kampaania paneb kõik eluolulised või praegusest suurest sõjast johtuvad hädad Reformierakonna (ja laiemalt Euroopa Liidu liikmeks olemise) süüks. On lisandunud ka sisuliselt rahvusliku reetmise süüdistus, et meie edasist käekäiku hakkab oluliselt mõjutama siia saabunud venekeelsete ja venemeelsete pagulaste mass. Selle hirmu taga on Nõukogude okupatsiooni kogemus, mis on poliitiline probleem ka siis, kui ei ole konkreetseid negatiivseid ilminguid.

Reformierakonna valitsus on olnud edukas rääkimises väljapoole – maailmale ja Euroopa Liidule. Paraku mitte Eestile sissepoole. Ettenägemine ei ole kunagi kuulunud reformierakondlaste tugevate külgede hulka.

Reformierakonna kampaania algus on olnud valdavalt positiivne – enesekiitus: oleme olnud tublid valitsejad, oleme tublid valitsejad tulevikus, tegelikult ei ole võimalik, et keegi saaks olla veel tublim valitseja.

Samas on pidevalt tiksunud rahvusliku reetmise süüdistused EKRE vastu: nad olevat Putini režiimi käsilased. Kuigi ei ole fakte, et see oleks Reformierakonna juhitud kampaania, ei ole olnud ka niisugustest vandenõusüüdistustest distantseerumist.

Tegelikult määravad Eesti tuleviku pigem need hääled, mis antakse muude nimekirjade kandidaatidele.

Seni kõige ebameeldivam märk on olnud 24. oktoobri Postimehes ilmunud Siim Kallase arvamusloo mõni osa. Kallast, paraku, ei saa käsitleda lihtsa reformierakondlasena, ta on siiski Reformierakonna asutaja ja esimene suur juht, lisaks ka ametis oleva peaministri isa. Mida keegi meist ka ei arvaks Martin Helmest, ei ole tema võrdlemine Hitleri ja Leniniga sobilik. Need on praeguste lugejate teadvuses eeskätt poliitilised massimõrtsukad.

2019. aasta valimiste eel võtsid EKRE-vastased kasutusele sildi «populism», mida püüti kasutada kui argumenti, miks EKREt ei tohi toetada ega tema kandidaatide poolt hääletada. See küll suurt ei mõjunud. Arvan, et enamikule eestlastele ei olnud sõnal «populism» mingit mõistlikku sisu. Ilmselt ei võta enamik eestlasi tõsiselt ühegi Helme võrdlemist Lenini või Hitleriga. Aga mida peavad niisuguste võrdluste õhkupaiskajatest arvama need oletatavalt vähemalt 150 000 inimest, kes kavatsevad hääle anda EKRE kandidaatidele?

Kuigi see jutt oli kahest erakonnast, tuleb lõpetuseks öelda, et tegelikult määravad Eesti tuleviku pigem need hääled, mis antakse muude nimekirjade kandidaatidele. Eestis ei ole kaheparteisüsteemi.

Kampaania hakkab minema räigeks ja räuskavaks. Kas me sellist Eestit tahame?