Selleks, nagu peatselt selgus, pole Venemaal piisavalt ei oskusi ega motivatsiooni. Nüüdseks, kui Ukraina on tänu lääne relvatarnetele ka relvastuse osas teataval määral järele jõudnud – kuid kindlasti mitte mööda läinud –, on Vene armee ka lahinguväljal haledalt rappida saanud, initsiatiiv on läinud ukrainlaste kätte ja Vene kindralid tegelevad vastase järgmiste sammude mõistatamisega.
Ent Venemaa ei pea mitte ühte sõda, vaid kahte. Samal ajal kui kuum sõda Ukrainas on jõudnud sellisesse järku, et ainult raketirünnakud tsiviilelanikkonna vastu suudavad toita illusiooni, et Venemaa on sõjaliselt millekski võimeline, hakkab ka külm hübriidsõda lääne vastu ummikusse jõudma. Propagandalaviinid natside, biorelvade, satanistide, räpaste pommide ja muu seesuguse teemal on praeguseks juba ületanud hüsteerilisuslävendi, millest edasi pole eskalatsioon õieti enam võimalik. Pigem on Venemaale kaasaelajad läänes omamoodi plindrisse sattunud, kuna peavad oma skeptilistele kaaskodanikele seletama, kuidas ainult ühte etnilist gruppi hammustavad tapjasääsed ikkagi võimalikud on.