AK kirjanduskool ⟩ Henrik Visnapuu luuletas läbi kalad ja naised

Henrik Visnapuu luulekogu Foto: Internet

Henrik Visnapuu (1890–1951) on üks meie isamaalisemaid poeete, kelle loomingus leidub rikkalikult nii meisterlikult väljendatud võitlevat ja bravuurikat paatost, kärsitut ja heitlikku meelt kui ka leebet resignatsiooni ja leplikkust, kirjutab kirjandusteadlane Janika Kronberg.

Väljendagu toda esimest, luulesse tuleku uljust värss Te hulka, laulikud, ma julgest tulen. Teist, lõhestatust: Kaks algust minus: süda ja mu liha. / Neid ühendand on armastus ja viha. / Käib ingel ühes majas saatanaga. Kolmandat, aega nõudnud lüürilise tasakaalu leidmist enda ja maailma vahel looduslikus idüllis pakub vahest kõige enam poeedi kümnes luulekogu «Päike ja jõgi» (1932): Vetele läksin, kui olin noor / armumist janusin taga. / Nüüd on mööda see killavoor, / veri on jahe ja vaga.

Lepituse leidmises on kahtlemata olulisel kohal tõik, et tollal elas Visnapuu abikaasa Ingiga Luunjas Emajõe kaldal talukohas, mille oli soetanud tema isa Kasper, kuid lõplikult omandas Henrik selle alles 1943. aastal. Ja aasta hiljem tuli juba minna maapakku, sest nõukogude võim poleks teenitult rahvusliku propagandisti mainega Visnapuud mingil moel säästnud.