LUGEJAKIRI ⟩ Matusekultuur näitab rahvuse elujõudu

Hingedepäev Metsakalmistul Foto: Marko Saarm

Eestlased kujunesid rahvuseks 19. sajandi keskel, enne oli tegemist maarahvaga. Talude päriseksostmine tõi pöörde arengusse. Imetlen ajaloolasena, et nii paljudel oli korjatud raha. Protsessi soodustasid hajaasustus ja luteri usk.

Omand muutis tavasid, matmiskombeid. Tekkisid perekondlikud matmisplatsid, raudristid – vähemalt endisele peremehele, perenaisele. Muutus mõttemaailm.

Minu õppejõud Kaido Jaanson võrdles kolhoseerimist eestlaste selgroo murdmisega. Korraga võeti omand, tekkis praktiliselt sunnitöö, hävitav ühismajade ehitus maakohtadesse. Ühismajas korterit omades allutati perekond tegelikult täielikult majandile. Kui käsku ei täida, viskame korterist välja, ja seda ka tehti. Siis rännati ringiratast mööda Eestimaad nagu minevikus Jüripäeval vaesed pered. Kadus kodutunne. Selgroo murdmine on selline vigastus, millest ei paraneta. Jäljed jäävad ja on näha.