Juhtkiri ⟩ Eesti vajab arste ja hingearste

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Riigikontrolli aruanne riigikogule käsitleb tänavu Eesti tervishoidu ja teeb selle tuleviku kohta karmi järelduse. Peame valmis olema selleks, et arstiabi kättesaadavus ja kvaliteet ei vasta lähitulevikus meie ootustele.

Sellel on hulk põhjusi, millest peamine on personalipuudus. Ehk nagu aruanne ütleb, eriti suur puudus on õdedest, psühhiaatritest, erakorralise meditsiini arstidest ja perearstidest. Kitsaskohaks on nii õppijate huvipuudus kui ka õppekohtade vähesus.

Probleemi sügavust näitab seejuures tõsiasi, et ehkki tervishoiutöötajate koolitustellimust on suurendatud, pole kõik vabad õppekohad täitunud.

Lihtsalt öeldes peavad noored seda elukutset raskeks. Ja praegu pensioniea piiril oleva põlvkonna tegemisi jälgides see ongi ränk, sest enamasti tehakse ületunde, rabades mitme mehe või naise eest.

Samuti vajavad haiglad ja perearstikeskused haldustöötajaid, sest vastasel juhul koormavad tehnilist laadi ülesanded arstide ja õdede hinnalist tööaega veel enam.

Üks järeldus, mida igaüks siit tegema peab, on see, et me ei saa oodata ühiskonnalt ja riigilt kvaliteetset teenust ilma midagi vastu andmata. Ei piisa sellest, kui töötegijad ravikindlustusse panustavad, vaja on ka neid noori, kes viivad oma paberid ülikooli arstiteaduskonda või tervishoiukõrgkooli ega kohku eesseisvate raskuste ees tagasi.

Mõneti on arstide ja õdede vananemise probleem sarnane õpetajate omaga. Pealegi on mõlemad elukutsed, mis panevad aluse ühiskonna kestmisele ja järjepidevusele.

Tervise- ja tööminister Peep Peterson tervitas riigikontrolli röntgenivihu suunamist tervishoiule ja ärgitas seni pikalt laokil otsuseid ära tegema. Õieti püstitas ta küsimuse dramaatiliselt: tuleb otsustada, kas tahame solidaarset üksteist toetavat tervishoiusüsteemi või hoopis sellist, kus igaüks võitleb enda huvide eest. Viimasel juhul saab kvaliteetset abi vaid see, kellel on paksem rahakott.

Eesti tervishoius saame edasi minna õpetaja Lauri ajatu tarkusega, et kui tervet rehkendust teha ei jõua, siis teeme kõigepealt pool.

Selles võib näha ka ministri retoorikat kaaspoliitikute survestamiseks, sest solidaarsuspõhist tervishoiumudelit pole keegi tegelikult kahtluse alla pannud. Aga see maksab ja mitte vähe. Pealegi on meil mitu kriisi ja hulk hädavajadusi. Ja maailm ümberringi ei sisenda praegusel ajal kindlust.

Tänases lehes on lugu ka sellest, kuidas erasektori kõrgem palk jätab haiglad ilma kliinilistest psühholoogidest. Arvatavalt on siin peamiseks põhjuseks see, et vaimse tervise probleemid ühiskonnas süvenevad.

Eesti tervishoius tervikuna saame edasi minna õpetaja Lauri ajatu tarkusega, et kui tervet rehkendust teha ei jõua, siis teeme kõigepealt pool. Riigikontrolli järgi peab suurte küsimuste lahendamiseks olema julgust lahendada möödapääsmatud osaülesanded. Sealhulgas, milliseid järeleandmisi saab teha tervishoiuteenuste mahus, kvaliteedis või neile juurdepääsus. Samuti see, kuidas saame välispäritolu töötajaid paindlikumalt värvata ning millised on lubatavad koormusnormid.

Ühiskond laiemalt peab meeles pidama arsti ja õe, aga ka psühholoogi ja hingehoidja ametite austusväärsust. Kuidas meil koroona kõrgajal öeldigi: «Aitäh, tervishoiutöötajad!»