Toomas Alatalu ⟩ Moldovas käib makstud protest Moskva odava gaasi nimel

Gaasitorud Moldovas Foto: Aurel Obreja

Euroopa Liidu sisesed vahutamised kõikide liikmesmaade võrdsusest on hägustanud karmi reaalsust sellest, et suurriikidel on ikkagi oma suhted ja need arvestavad väiksemate huve nii, nagu juhtub. Värskeim näide on Hiina suurkompanii kannakinnitus Hamburgi sadamas, mille eel kärpis mitu Ida-Euroopa riiki, k.a Eesti, poliitilist suhtlust Pekingiga, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Reaalsus on seegi, et suured vastalised kasutavad suhtlemist mõne väikeriigi või riikide grupiga oma poliitilise käitumise väljakujundamiseks selles geopoliitilises piirkonnas ehk poliitlaboratooriumina. Keda pikemalt, keda lühemalt. Balti riikide NATOsse minekuga leppimises võib selguse saabumise hetkeks pidada Venemaa välisministri Primakovi tõdemust 15. novembril 1997, et sel juhul suhted NATOga küll halvenevad, ent Moskva ei korralda Tšehhoslovakkia 1968. aasta laadset okupeerimist. Kõvasti öeldud, ent lohutus ja kergendus missugune.

President Putini päevil on üks ida-lääne suhete labor algusest peale olnud Moldova, Kremli eelpost Kagu-Euroopas, kus paikneb nii Venemaa sõjaväeosa kui ka sellele tuginev separatistide Pridnestrovskaja Respublika. 2014. aastal alanud Ukraina avantüürist peale on Kreml seda kanti kohelnud ametlikult rõhutatult erinevalt teistest tehisriikidest, mainides seda Pridnestrovjena, lisamata «(rahva)vabariik», erinevalt Abhaasiast, Lõuna-Osseetiast, Donetskist.