:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/10/31/14931541t1hf825.jpg)
Euroopa Liidu sisesed vahutamised kõikide liikmesmaade võrdsusest on hägustanud karmi reaalsust sellest, et suurriikidel on ikkagi oma suhted ja need arvestavad väiksemate huve nii, nagu juhtub. Värskeim näide on Hiina suurkompanii kannakinnitus Hamburgi sadamas, mille eel kärpis mitu Ida-Euroopa riiki, k.a Eesti, poliitilist suhtlust Pekingiga, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Reaalsus on seegi, et suured vastalised kasutavad suhtlemist mõne väikeriigi või riikide grupiga oma poliitilise käitumise väljakujundamiseks selles geopoliitilises piirkonnas ehk poliitlaboratooriumina. Keda pikemalt, keda lühemalt. Balti riikide NATOsse minekuga leppimises võib selguse saabumise hetkeks pidada Venemaa välisministri Primakovi tõdemust 15. novembril 1997, et sel juhul suhted NATOga küll halvenevad, ent Moskva ei korralda Tšehhoslovakkia 1968. aasta laadset okupeerimist. Kõvasti öeldud, ent lohutus ja kergendus missugune.