:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/10/31/14931541t1hf825.jpg)
- Putini päevil on üks ida-lääne suhete labor algusest peale olnud Moldova
- Septembrist on Moldova opositsioon korraldanud igal pühapäeval protesti valitsuse poliitika vastu
- Kas Venemaa suhtumises oma eelposti Transnistrias on midagi muutumas?
Euroopa Liidu sisesed vahutamised kõikide liikmesmaade võrdsusest on hägustanud karmi reaalsust sellest, et suurriikidel on ikkagi oma suhted ja need arvestavad väiksemate huve nii, nagu juhtub. Värskeim näide on Hiina suurkompanii kannakinnitus Hamburgi sadamas, mille eel kärpis mitu Ida-Euroopa riiki, k.a Eesti, poliitilist suhtlust Pekingiga, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.
Reaalsus on seegi, et suured vastalised kasutavad suhtlemist mõne väikeriigi või riikide grupiga oma poliitilise käitumise väljakujundamiseks selles geopoliitilises piirkonnas ehk poliitlaboratooriumina. Keda pikemalt, keda lühemalt. Balti riikide NATOsse minekuga leppimises võib selguse saabumise hetkeks pidada Venemaa välisministri Primakovi tõdemust 15. novembril 1997, et sel juhul suhted NATOga küll halvenevad, ent Moskva ei korralda Tšehhoslovakkia 1968. aasta laadset okupeerimist. Kõvasti öeldud, ent lohutus ja kergendus missugune.
President Putini päevil on üks ida-lääne suhete labor algusest peale olnud Moldova, Kremli eelpost Kagu-Euroopas, kus paikneb nii Venemaa sõjaväeosa kui ka sellele tuginev separatistide Pridnestrovskaja Respublika. 2014. aastal alanud Ukraina avantüürist peale on Kreml seda kanti kohelnud ametlikult rõhutatult erinevalt teistest tehisriikidest, mainides seda Pridnestrovjena, lisamata «(rahva)vabariik», erinevalt Abhaasiast, Lõuna-Osseetiast, Donetskist.
Erikäsitlus tipnes 2019. aastal USA-Venemaa-Euroopa Liidu ühistoetusega Moldovas võimule toodud Maia Sandu valitsusele, millelt loodeti oligarhide poolt paljaks varastatud riigi reformimist. Ukraina presidendivalimiste (ja nn Minski lepingute õhkutõusmise) järel pidas Moskva targemaks valitsuse kukutamist ja järgnes räige Venemaa mõju taaskehtestamise poliitika. 2020.–2021. aasta valimised Moldovas andsid siiski kindla võidu Euroopa-meelsetele jõududele ja Kremlil tuli alustada võitlust positsiooni taastamiseks. Pandeemia järel tabas Moldovat valusalt ka Ukraina sõjapõgenike vool, ent vahepeal – oktoobris 2021 – sai just Moldovast koht, kus Gazprom lasi käiku hinnapoliitika, et mõjutada valitsust muutma oma Euroopa-orientatsiooni ja suhtumist Venemaa agressioonipoliitikasse.
Euroopa Liit asus Ukrainat ja Moldovat kandidaatriikideks arvates (23. juunil) kiirelt väikeriigi seljataha, ent Moskvaski pole magatud.
Euroopa Liit asus Ukrainat ja Moldovat kandidaatriikideks arvates (23. juunil) kiirelt väikeriigi seljataha, ent Moskvaski pole magatud. Septembrist on Moldova opositsioon korraldanud igal pühapäeval protesti valitsuse poliitika vastu, kus sajad, enamikus noored (!) telgivad tänavail ja kõlab nõue: president Sandu mingu Moskvasse, nagu seda tegi 21 korda tema eelkäija Dodon, et saada soodne gaasihind ja ekspordisoodustused. Protestijaile makstakse päevaraha.
Sotsialist Dodon istub trellide taga, süüdistatuna raha saamises Venemaalt ja andmises oligarh Plahotniucile, kes redutab Põhja-Küprosel. Tänavaprotestide eestvedaja on teise oligarhi ja pangavarga, Iisraelis redutava Ilan Shori peremehepartei, ent kiirkorras on tekkinud ka kaheksaparteiline koalitsioon. Kõik seltskonnad on viimastel nädalatel saatnud pöördumisi europarlamendile, Euroopa Nõukogule, Veneetsia komisjonile, «tõestades» demokraatia ja inimõiguste puudumist riigis. Venemaa välisministeeriumi iganädalased briifingud ei möödu Moldovat kritiseerimata. Võiks öelda, et täielik seakisa, ent süsteemne ja totaalne. Pole juhus, et Euroopa Poliitilise Kogukonna (44 riiki) äsjasel kohtumisel Prahas pidas president Macron vajalikuks teatada, et novembris korraldatakse Pariisis Moldova toetuskonverents.
Viimaste päevade kõige huvitavamad arengud on aga sellised: 26. oktoobril teatas USA suursaadik Chişinăus Kent Logsdon, et USA maksuamet on kehtestanud sanktsioonid Plahotniucile, Shorile, tema naisele Sarale ja veel kuuele isikule ja 12 kompaniile, keda süüdistatakse korruptsioonis nn Magnitski seaduse alusel ja Moldovas toimunud valimiste mõjutamises. Nende vara USAs külmutati ja kehtestati sissesõidukeeld. USA avalikustas ka nimekirja Venemaa poliittehnoloogidest, kes istusid 2020.–2021. aasta valimiste aegu Moldovas ja on seotud hiljem tekkinud parteide ja ühendustega. Riigi suurust ja asukohta arvestades poliitpomm missugune.
Järgmisel päeval ehk 27. oktoobril toimus esmalt Venemaa välisministeeriumi briifing ja seejärel Putini esinemine Valdai klubis. Moldova võimud said harjumuspärase, ent üldsõnalise koosa, kuid USA eelmise päeva suurkäigust ei mainitud sõnagi!? Putin sai sobiva küsimuse end Moldova opositsiooni esindajaks tituleerinud eksperdilt, kes tegi hakatuseks valitsuse maatasa ja kurtis siis, et pealinn on pimedas. Putin jõudis meelde tuletada, kuidas oli Gazpromi Millerile andnud korralduse küsida Moldovalt madalamat hinda, ent lõpetas vastuse nii: «Eks nad siis istugu pimedas. Mis see meie asi on.»
Puänt on aga see, et päev hiljem – 28. oktoobril – Gazprom ikkagi heldis ja teatas seniste ähvarduste asemel, et Moldova saab gaasi ka novembris. Tõsi, vähendatud koguses, ent ikkagi saab. Samal päeval pidas Chișinău Tiraspoli separatistidega 1+1-kohtumise energiakriisi asjus, mis oli muud kui kogunemine senises formaadis 5 + 2. Moskva oli eelnevalt kuulutanud pakutud kohtumise reeglite rikkumiseks, ent see toimus. Ehk siis – kas tõesti on midagi muutumas Venemaa suhtumises oma eelposti Transnistrias?