Vambola Paavo ⟩ Toidujulgeolek on vaid paberil, riigil kodutöö tegemata

Vambola Paavo   FOTO: Kristjan Teedema Foto: Kristjan Teedema

• Riik jättis kodutöö tegemata
• Kirutud Vene ajal oli varu maa-alustes hoidlates
• Varude keskus alles koostab hanget 450 000 euro eest

Toidujulgeolek peaks energia- ja sõjalise valmisoleku kõrval olema riigile kolmas prioriteet. Paraku ei ole. Praegune seis on kurvastav, riigil puudub ekstreemseteks olukordadeks vajalik teraviljavaru ja pikem plaan, kirjutab ajakirjanik Vambola Paavo.

Elevaatorid on, ent seal ei hoiustata midagi. Parem pole olukord igapäevaste toiduainete varumise ja ladustamisega. Pelgalt NATO pakikestele loota ei maksa. Need on mõeldud ikkagi sõjaväele. Maaeluministeeriumi kõrge ametniku Alo Aasma sõnul Eestis riiklikku teraviljavaru praegu ei ole. Samas annab ta mõista, et asi on töös ja probleemiga tegeldakse. Kui kaua see aega võtab, jääb selgusetuks.

Mistahes kriisi korral riigile loota ei maksa ja tuleb ise käsi mullaseks teha. Eesti Varude Keskus küll märgib, et mida mitmekihilisem on valmisolek igasugusteks kriisideks, seda kindlamini võime endid ekstreemoludes tunda. Hea lohutus, mis paraku ei aita. Kõrvalepõikena: me hoiame oma gaasi- ja kütusevaru välismaal, ent sõja korral on torujuhtme hävitamine või merel tankeri põhjalaskmine vaenlasele kerge saak. Riik on jätnud kodutöö unarusse.

Sama on soovitusega varuda kriisivaru koju. Hiljuti potsatas postkasti sellise soovitusega buklett, ja mida seal kõike ei loetletud. Kogu tekst oli hirmutavas laadis: mine poodi ja kraba kohe kokku. Ei räägita aga silpigi, mis saab nädala pärast. Peretuttav on aastaid varunud keldrisse liha- ja kalakonserve. Jälgib realiseerimistähtaegu ja kui need hakkavad kukkuma, sööb kõike otsast ja ostab taas juurde.

Varude keskus soovitab täna jaekaupmeestele küll teatud varude olemasolu, ent jätab mainimata, kuhu peaksid nad panema suured konservide ja tangainete kogused. Selveritel ja Coopidel ei ole poodide juures hiiglaslikke laohooneid! Maaeluministeerium ja varude keskus väidavad, et tosina aasta eest alustati riiklike toiduvarude moodustamisega, ent kõik on jäänudki jutuks. Riik on toidujulgeolekut kujundanud roosade prillidega ja asi eksisteerib vaid paberil. 

Isegi 2014. aasta Ukraina sõda ei pannud tegutsema. Elevaatorid olid olemas, ent nendes pole riikliku varuna kilogi leiva- ega saiavilja.

Kirutud vene ajal olid maa-alused hoidlad, kuhu varud paigutati. Edukalt saaksime täna kasutada Ida-Virumaa vanu kaevanduskäike, kus valitseb aasta ringi ühtlane temperatuur. Kui 2004. aastal avastas riik Rakvere viljasalve varguse ja vasakule läks 450 tonni rukist, jäädi käed rüpes istuma. Uute varude soetamisega hilinesime rohkem kui 15 aastat, elades teadmises, et sõjad ja kriisid meid ei puuduta ning on kusagil kaugel.

Isegi 2014. aasta Ukraina sõda ei pannud tegutsema. Elevaatorid olid olemas, ent nendes pole riikliku varuna kilogi leiva- ega saiavilja. Varude keskus alles koostab hanget 450 000 euro suuruses summas. Arvestades üldist teravilja kallinemist maailmas, saame praegu selle raha eest vajalikust vaid pisku.

Peaminister armastab rääkida sõjaolukorra erilistest seadustest. Kui nii, siis tuleb panna viljakasvatajatele riigile müümise kohustus, et tagada oma toiduvaru. Mitukümmend aastat olime õndsas teadmises, midagi hullu ei juhtu ja kui ongi vilja vaja, siis küll Euroopa viljaait Ukraina aitab. Nüüd käib Ukrainas sõda ning vilja ei tule. Meil jääb loota ainult endile.