Tuul Sepp ⟩ Parasiitlus on paratamatus

Mark Antonius Puhkan joonistab FOTO: Puhkan Foto: Puhkan

Vampiirnahkhiir roomab mööda pimedat tallipõrandat, tõmmates ennast mööda maapinda edasi teravate küüniste abil. Ta saaks lennata, aga ta eelistab hiilida, kirjutab loomaökoloog Tuul Sepp.

Oma teravate meeltega on ta paika pannud ohvri, hobuse asukoha. Vaikselt ronib ta hobust pidi üles tema pehme naha peale ning tunnetab soojuse kaudu ära veresoone asukoha. Üliteravate vampiirikihvadega torkab ta naha sisse augu täpselt veresoone juures ning veri valgub nahapinnale. Hammustusega on nahkhiir hobuse sisse süstinud ka valuvaigisteid ja verevedeldajaid. Ohvri teadmata saab vampiir nüüd oma verist pidusööki segamatult nautida kuni pool tundi järjest. Soe toitev vedelik voolab justkui iseenesest mööda tema keeles olevaid peeneid vagusid kurku. Lõpetanud verise eine, lahkub vampiirnahkhiir pahaaimamatult ohvrilt, et järgmisel õhtul naasta…

Kätte on jõudmas halloween, kõigi pühakute öö, ning selle puhul kostitasin head lugejat ülalkirjeldatud verise pildiga. Nüüd aga viiksin neid, kes eelneva lõigu peale ajalehte tülgastusega käest ei visanud, edasi mõtterännakule parasiitluse olemusest.