Inimene, kes veedab suurema osa oma elust linnas, ei pruugi kuuvikerkaart kunagi näinud olla. Hoolimata sellest murduvad kuuvalguse kiired veepiiskades täpselt samuti kui päikesekiiredki, joonistades taeva lõuendile kaare. Inimsilmale ei tundu see «päris vikerkaarena», sest kuuvalgus on isegi täiskuu ajal sadu tuhandeid kordi nõrgem päikesevalgusest.
Öös pole meie jaoks värve, sest siis näeme peamiselt silma võrkkestas paiknevate heledamat ja tumedamat valgust eristavate kepikeste abil. Kolvikesed, nägemisrakud, mis meile maailma värvilisena vahendavad, öövalguses ei toimi. Isegi kaart taevas näeme vaid siis, kui täiskuu on madalal horisondi kohal, ja muidugi peab sadama vihma ning taevas ei tohi olla liigset valgusreostust. Need tingimused satuvad kokku harva, pealegi inimesed siis õuepimeduses toimetama ei kipu.
/nginx/o/2021/09/05/14048428t1hddf1.jpg)
/nginx/o/2022/10/28/14927405t1hff5c.jpg)