Imbi Paju ⟩ Meie identiteedi tähendused ei tohi mureneda

Foto: Erakogu

Minu lapsepõlv jääb nõukogude aega, kuhu kuulus üks nõukogude repressioonidest «tervena» väljatulnud täiskasvanud sugulane, vanaonu Johannes Paju, kes oli eestiaegne seltskonnategelane, koduuurija ja vallavanem, kirjutab kirjanik Imbi Paju.

Kord tuli ta Tartust meile külla ja tal olid kaasas Konstantin Pätsi tõlgitud raamatud: ameerika teadlase Franz Lieberi «Rahvavabadus ja omavalitsus» ning sakslase Adolf Damaschke «Kogukondliku omavalitsuse ülesanded». Need olid keelatud raamatud ja olid kuulunud juba 1940. aasta Nõukogude okupatsiooni saabudes hävitamisele. Vanaonu ütles, et need raamatud aitasid tal ka vallatöös kogukonda ja koostegemist organiseerida, nii et igaüks tunneks, et ta on riigi looja. 1999. aastal hakkasin ma Võtikvere raamatuküla festivali tegema ja tundsin, kuidas vanaonu jutustus kandis ka mind ja kogukonda, eriti inimesi, kes mäletasid toonast Eesti aega.

Nõukogude ajal kuulusid mu vanemate tutvusringkonda vene vanausulised, kes olid põgenenud Eestisse 17. sajandil. Nad käisid metskonnas, kus mu isa oli metsaülemana tööl. Vanausuliste «salamaailma» kuulusid keelatud ikoonid ja traditsioonid ning mu vanemaid kutsuti teinekord sünnipäevadele. Konstantin Pätsi meenutati seal aatemehena, kes väärtustas vanausuliste omapärast kultuuri ja traditsioone ning lubas neil kirikuid ehitada.