ARHIIVILUGU NÕUKOGUDE ARMEEST ⟩ Õpime sõda mängima

Nõukogude Liidus käis militaarkasvatus maast madalast: 8.–11. klasside sõjalis-sportliku mängu «Kotkapoeg» vabariiklikud võistlused Haapsalu rajoonis Toorakul aastal 1984. Foto: Rahvusarhiiv

Qui desiderat pacem, praeparet bellum.Vegetius, «De re militari». Antiigist pöörasesse XX sajandisse jõudnud Vegetiuse sõnade modifikatsioon on tunduvalt lühem ja sõnaselgem «si vis pacem, para bellum» – «kui tahad rahu, valmistu sõjaks». Sõdadeks on end ette valmistatud ja neid on ka viimase paari aastasaja vältel hulgaliselt peetud. Kes Marsi kummardajatest toob ettekäändeks oma riigi elulised huvid kuskil piirkonnas, kes ütleb end, relv käes, rahu kaitsvat.

Sõjapidamine (ka sõjaseisukorra välja kuulutamine) on tegelikult üsna tulus ettevõtmine nii poliitikutele kui ka ärimeestele. Piisab vist meenutusest, kuidas enne Teist maailmasõda kriisiseisundis olnud majandus sõjatulel kosus või kuidas Napoleon III ihkas «väikest võidukat sõda», et oma populaarsust suurendada ja prantslaste tähelepanu sisepoliitikast eemale juhtida.

Totaalses riigis on lisaks kõigele muule ülimalt soodus hoida rahvast piiramisseisukorras, hirmutades rahvast sise- ja välisvaenlasega.