P, 4.12.2022

JUHTKIRI ⟩ Reinsalu ettepanek kehtestada Schengeni sisepiiridel kontroll on enneaegne

Postimees
Reinsalu ettepanek kehtestada Schengeni sisepiiridel kontroll on enneaegne
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 14
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Schengeni leping tähendab usaldust partnerite vastu
  • Vajame hoopis sissesõidukeeldu Vene turistidele üle Euroopa
  • Reinsalu tegi ettepaneku teiste valitsusliikmete teadmata

Välisminister Urmas Reinsalu ettepanek kehtestada Schengeni viisaruumi sisepiiridel kontroll annab hoobi Eesti välispoliitikale, teenides nii Reinsalu sisepoliitilisi eesmärke.

1985. aastal sõlmitud Schengeni leping tähendab, et lepinguga ühinenud 26 riigi piiridel ei pea dokumente näitama. Peamiselt on see tähendanud dokumendivaba liikumist Euroopa Liidu sees, kuid mitte kõik ELi riigid pole Schengenis (näiteks ootavad järjekorras Bulgaaria ja Rumeenia) ja mõni mitte-ELi riik on seal (näiteks Island, Norra ja Šveits). Eestis rakendus Schengeni leping 2007. aastal, seega on Eesti kodanikud saanud dokumendivabalt Schengeni viisaruumis reisida juba 15 aastat.

Schengeni viisaruum on olnud samas üks suurimaid argumente, miks eestlased on toetanud Euroopa Liitu kuulumist. On ju dokumendivaba liikumine teinud reisimise lihtsaks, nii et näiteks Tartust võib minna probleemideta Riia lennujaama. Või on Tallinnast sõita hõlpsam Helsingisse kui Tartusse. Piirikontrolli kehtestamine võtaks ühe argumendi olla Euroopa Liitu kuulumise poolt.

Ennekõike tähendab Schengeni leping aga usaldust partnerite vastu. Reinsalu ettepanek võib küll olla kantud murest Eesti julgeoleku pärast, kuid see tähendab ka, et Eesti ei usalda enam lepingupartnereid. Meenutagem, et see usaldus sai hoobi juba koroonapandeemiaga, kui mitu Schengeni riiki sulges oma piirid. Eesti pidas toona kerget sõnasõda Soomega, kes ei soovinud lasta Soomes töötavaid eestlasi koju. 

Ennekõike tähendab Schengeni leping aga usaldust partnerite vastu. Reinsalu ettepanek võib küll olla kantud murest Eesti julgeoleku pärast, kuid see tähendab ka, et Eesti ei usalda enam lepingupartnereid.

Samas on õige, et Ukraina sõda on muutnud täiesti Euroopa julgeolekupilti ja peab olema mures siia ja mujalegi Euroopasse tulvavate inimeste pärast. Kogu olukorra teebki keerulisemaks asjaolu, et kui Eesti ja mõni teinegi riik on sulgenud oma piirid Vene turistidele, ei ole seda teinud sugugi mitte kõik Schengeni riigid. Ent see olukord tuleks lahendada diplomaatilisel tasandil ja suruda tugevalt kava kehtestada sissesõidukeeld Vene turistidele üle Euroopa.

Pealegi tuleb ikkagi küsida, kui palju siis võivad siia tulnud inimesed murendada Eesti julgeolekut. Mart Helme või Mihhail Stalnuhhini Venemaad mõistvate avalduste vältimiseks ei aita kontroll Schengeni sisepiiridel.

Kõigele krooniks tegi Reinsalu oma ettepaneku teiste valitsusliikmete teadmata. Paraku pole see Reinsalul esimene kord teha välispoliitilisi soolosid. 2015. aastal kirjutas toonane justiitsminister Reinsalu koos oma Balti kolleegidega alla memorandumile, millega nõutakse kahjutasu Nõukogude okupatsiooni eest. Sellest plaanist ei teadnud midagi ei välisministeerium ega valitsus.

Riigi välispoliitikat ei saa teha soolode ja loosungitega. Eriti Ukraina sõja ajal. Pole siis ime, et siseminister Lauri Läänemets – kelle vastutusala piirikontroll tegelikult on – oli sunnitud vastama, et ükski julgeolekuasutus pole näinud põhjust Schengeni viisaruumi sisepiiridel kontrolli kehtestada.

Reinsalu avaldust võib vaadelda aga ka lähenevate riigikogu valimiste kontekstis. On mõistetav, et Ukraina sõja ajal soovib enamik poliitikuid näidata end Eesti päästjana kas siis reaalsete või väljamõeldud ohtude eest.

Märksõnad
Tagasi üles