Toomas Kiho ⟩ Kui keel kaitseta jääb, tuleb umbrohi peale

Toomas Kiho FOTO: Margus Ansu Foto: Margus Ansu

Mul tekib allergiline reaktsioon iga kord, kui kuulen kedagi teatamas, et ta asub mingit teemat adresseerima, ja siis võib see teema omakorda adresseerida järgmisi küsimusi, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Küllap olengi nõrganärviline, aga siin ei puutu minu närvikava asjasse. Tähtis on see, et koos selle reaktsiooniga arvan olevat jälile jõudnud põhjustele, miks on ühiskonnas tekkinud keelekriis, nagu seda on nimetanud Birute Klaas-Lang (ERR, 19.10.22), ja milles see seisneb.

Pole võimalik eitada: kuskilt on sugenenud kartus, et Eesti Keele Instituudis valmistatakse ette mingit põrgulikku keelereformi, keelekorraldus ja õigekeelsuse sõnaraamat kaovad minevikku jne; vastutav ministergi on tõusnud valvele ja nõuab keeleinstituudi juhilt plaanitavate reformide kirjaliku tegevuskava ettenäitamist. Samas on EKI ise kinnitanud, et õigupoolest pole mingit reformi kavaski, ka pole õige rääkida keelereeglite lõdvendamisest, normide kadumisest ega muudest tontidest. Sõnastikud lihtsalt ühendatakse ühisesse sõnaveebi, ÕS ilmub nagu varemgi jne. Viimasegagi on seotud kriisi üks tahk: maad on võtmas hirm, põhjendatud või mitte, kas uute põhimõtete alusel koostatud ÕS ikka sõnaseletusi ja hea keele soovitusi sisaldab.