Tuntud poliitiku valgustkartvad saladused on klassikaline võimalus šantaažiks, näiteid võib ajaloost igaüks ise otsida. Parim kaitse nende vastu on hoiduda kõigest sellisest, mis võib niisugust olukorda tekitada. Aga kui tegu on tehtud? Siis on parim kaitse avalikkus. Kui aga avalikustamine võib mõjutada poliitilist karjääri? Siis muutub kõik palju keerulisemaks. Aga kui maailmas on samal ajal ka suurim julgeolekukriis Teisest maailmasõjast alates? Niimoodi saab eraelus toimunud sündmustest potentsiaalselt ka julgeolekut puudutav küsimus. Kuna Eesti Vabariik ajab väärtuspõhist välispoliitikat, peavad ka meie välispoliitika juhid olema kristallpuhta taustaga.
Lühidalt öeldes tegi üks väga tuntud ja mõjukas riigikogu liige lapseealisest fotosid, millest hiljem tekkis suur probleem. Kohtuvaidlus selles tsiviilasjas lõpetati kompromissiga. Keegi ei jäänud süüdi. Seda lugu teavad paljud inimesed nii ajakirjanduses kui poliitikas. Juba eelmisel aastal said mitme suure ajakirjandusväljaande toimetused vihje, et poliitiku kapis on luukere. Tehti ettevalmistavaid tegevusi, uuriti, intervjueeriti, kuid ühtegi artiklit ei ilmunud. Sellest hoolimata on tõenäoliselt selle looga kursis kümneid inimesi meie riigi kõrgetes ametites.