/nginx/o/2020/09/11/13337941t1h1d8a.jpg)
/nginx/o/2022/10/27/14924423t1hb120.jpg)
- Vene emakeelega erivajaduste laste arv suureneb eestikeelsele haridusele üleminekul
- Suureneb kakskeelsete õpetajate ja tugispetsialistide vajadus
- Ülikoolis on oluline õpetada piisavalt kakskeelseid õpetajaid ja tugispetsialiste
Täielikult riigikeelsele haridusele üleminekuga näib paberil kõik hästi, kuid ees on mitu kari ja krooniline inimeste puudus ähvardab tuua nii mõnegi tagasilöögi sel raskel teel, kirjutab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema.
Ühiskonnas on tõsiselt käsil eestikeelsele haridusele üleminek ning haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase sõnul on haridus- ja teadusministeeriumis selleks juba ka tegevuskava koostatud. Ülle Madise ütles 8. oktoobril Postimehes, et tasub olla järjekindel, eestimeelne, eestikeelne ja lahke. Samas nõuab tark otsus faktidesse ja nende seostesse süvenemist, mitme käigu ette mõtlemist, kahjulike kaasmõjude hindamist ning põhjalikku kaalumist.
Artiklis soovin käsitleda selle suure haridusmuutuse konteksti ja võimalikke kahjulikke kaasmõjusid ning arutleda lahenduste üle. Eesti haridussüsteem on juba kriisis ja vanamoodi edasi ei saa, see on fakt. Tarvis on leida uusi võimalusi. Lootus ja järjekindlus on olulised, kuid ärgem eeldagem, et eestikeelsele õppele üleminek parandab lähiajal vene või ka eesti emakeelega õpilaste PISA tulemusi. Tõenäoliselt saab tulemus olema hoopis vastupidine.
Pean väga oluliseks, et venekeelne veerand meie väikese riigi rahvastikust saaks eesti keele selgeks, tunneks end Eestis hästi ja oleks tööjõuturul edukas. Soovin, et meie kaasmaalaste hulgast, keda võib nimetada eestivenelasteks, sirguks edaspidi rohkelt eesti keelt kõnelevaid õpetajaid, koolijuhte ja teadlasi. Samuti leian, et on oluline, et õpetajad, kes vene emakeelega õpilasi kasvatavad, oskaksid hästi eesti keelt ja oleksid Eesti sõbrad.
Teises keeles õppimisele üleminek on raskem õpilastele, kellel on juba emakeeles õppides raske, ja eriti neile, kelle perekond ei suuda eesti keeles õppimist toetada.
Konteksti mõistmine on tähtis. Eestikeelsele õppele plaanitakse üle minna kaasavas haridussüsteemis. Kaasav haridussüsteem on täis paradokse ja vastuolusid, sest ei arvesta piisavalt inimeste heterogeensust ja arengut ühiskonnas kui keerukas süsteemis. Haridusasutustes on juba praegu hulk õnnetuid ja abita jäetud lapsi ning tugispetsialistide puudus on suur.
Eestikeelsele haridusele üleminekul saab kinnitust piiblist pärit tõde, et kellel on, sellele antakse juurde, ja kellel pole, sellelt võetakse seegi ära, mis tal on. Eriti raskeks läheb neil, kellel on väiksemad võimed ja puudub kodune tugi. Kaasavas ja mitmekeelses õpikeskkonnas õppivate erivajadusega laste vajadustest ja probleemidest on ausalt ja keerutamata kirjutanud 2020. aastal ilmunud artiklis Padrik ja Mallap.
Tuginedes erialateadmistele ja kirjandusele, julgen öelda, et täielikult eestikeelsele haridusele ülemineku reformi soovimatud tagajärjed on järgmised. Esiteks suureneb veelgi erivajadustega laste arv, eelkõige vene emakeelega õpilaste puhul. Teises keeles õppimisele üleminek on raskem õpilastele, kellel on juba emakeeles õppides raske, eriti neile, kelle perekond ei suuda eesti keeles õppimist toetada.
Teiseks suureneb rühmades ja klassides õpilaste heterogeensus. Praegune kaasav hariduskorraldus lähtub eelkõige sellest, et samas rühmas või klassis oleks üheealised lapsed, kuid reformi tagajärjel kujunevad välja suured erinevused samaealiste õpilaste keeleoskuses ja mõtlemisvõimes teises keeles õppides. Erinevused tekivad nii erinevast kokkupuutest eesti keelega kui ka võimetest ja toe võimalusest. Eesti- ja venekeelsete õpilaste keskmine tase erineb PISA andmetel juba praegu keskmiselt ühe aasta võrra.
/nginx/o/2022/10/27/14924423t1hb120.jpg)
Kolmandaks suureneb oluliselt kakskeelsete tugispetsialistide – eripedagoogide, logopeedide, psühholoogide, sotsiaalpedagoogide, abiõpetajate, tugiisikute – vajadus. Lapse probleemide korral on hädavajalik vanemate nõustamine. Umbkeelsed lapsevanemad vajavad uudses olukorras tuge ja nõuandeid, kuidas jätkata oma lapse kasvatamist koduses keskkonnas.
Neljandaks, õpetajate ja koolijuhtide töökoormus ja läbipõlemine suurenevad. Individuaalse toe pakkuja võimed on inimvõimetega piiratud. Õpetajate läbipõlemist aitab ennetada toetav juht ja organisatsioonikultuur. Mitmekultuurilises keskkonnas on harmooniliselt töötava meeskonna kujunemine suur proovikivi.
Viiendaks kasvab tunduvalt õpetajate puudus, sest olukord saab olema keeruline nii vene emakeelega õpetajatele vene koolis kui ka eesti emakeelega õpetajatele vene koolis. Seda kõike arvestades on väga oluline üle vaadata põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et luua kiired võimalused laste erivajaduste märkamiseks ning õpetajate ja tugispetsialistide õiguste ja kohustuste tasakaalustamiseks.
Haridus- ja teadusminister Lukas väitis 5. oktoobri Postimehes, et Eestis ei ole kolmkümmend aastat ette valmistatud aineõpetajaid venekeelsetele koolidele ja venekeelset paralleelset haridussüsteemi ei ole enam võimalik ülal pidada. Samal ajal on vene koolidest tulnud õpilaste keeleoskus madal ja takistab neil edasiõppimist eesti keeles.
/nginx/o/2022/10/27/14924424t1h5158.jpg)
Kahjuks ei ole piisavalt ette valmistatud eestivenelastest õpetajaid, tugispetsialiste ja haridusjuhte, kes valdaksid eesti keelt. Vene emakeelega tudengeid on haridusteaduste õppekavadel seni olnud vähe ja õpingud on neile keerukad just vähese eesti keele oskuse tõttu. Seepärast on ka nende väljalangevus olnud suhteliselt suur. Kõik see on omakorda seotud «pearahadega» ja lõpetajate arvuga, mis ei ole toetanud venekeelsete tudengite õppimist ülikoolis.
Eestivenelastele eritingimustel ligipääsu tekitamine eesti kõrgharidusele ning neile õpingute ajal lisatoe pakkumine nõuab suuri lisaressursse. Samas paistab see siiski olevat möödapääsmatu vähemalt järgmise kümne aasta jooksul, et täita lähiaastatel tekkivat kriitilist õpetajate põuda. Sest kuidas saab haridusreformi teha ilma õpetajateta? Teame ju, et meil on samavõrra puudus eestlastest õpetajatest, ja seetõttu ei saa ka eestivenelasi õpetada eestlaste arvelt.
Kui seni on paljud meie kodanikud õppinud pedagoogiks suurel Venemaal, oleks nüüd ehk aeg avada ülikoolides spetsiaalselt vene emakeelega õpetajahariduse tudengite rühmad eestikeelse kõrghariduse saamiseks. Võiksime meelitada ülikooli andekaid eestivenelasi ka siis, kui nende eesti keele oskus pole väga hea.
Eestivenelastele eritingimustel ligipääsu tekitamine eesti kõrgharidusele ning neile õpingute ajal lisatoe pakkumine nõuab suuri lisaressursse.
Venekeelsetele tudengitele sobilike õppevõimaluste ehk kvootide loomise vajadust on rõhutanud vene tudengid ise nii seminarides kui ka kirjalikes töödes. Elukestvas õppes pedagoogiks õppivate eestivenelaste eesti keele oskus vajab ülikoolis intensiivset järeleaitamist. Nad võiks õppida lisaks erialale ülikoolis süvendatult eesti keelt ja kultuuri neile sobiva programmi alusel.
Juba sada aastat tagasi kõneles Eesti kasvatusteadlane Johannes Käis uuenduspedagoogikast. Ta ütles, et hariduse mõiste ja kasvatusteaduste põhiteesi järgi tuleb kasvatustööd ja õpetust kohandada õpilase individuaalsusega, et soodustada noorte arenemist väärtusküllasteks isiksusteks, kellele on omane ka ühiskondlik vaim ja meelsus.
Viitega Käisile on selle kohta tabavalt kirjutanud Ferdinand Eisen: «Tõsine haridus ilmneb vaid seal, kus haridusained kohandatakse vaimuannetega. Ainult seal on nende meeleldi-vastuvõtt, sisemine avaldumine ja muutumine elavaks jõuks. Kui haridusained ei sobi õpilase võimete ja kalduvustega, siis õppimine toimub tahtmise vastu ja tagajärjed jäävad küsitavaks.»
Johannes Käis, «Isetegevus ja individuaalne tööviis», 1935.
Hariduse kohandamine õpilase individuaalsusega
Sellele vajadusele jõuame niihästi haridusmõistest kui ka psühholoogilistest põhilausetest. Laseme siinkohal kõnelda mõnel tuntud kasvatusteadlasel, kelle väited näivad hästi põhjendatud olevat. «Individuaalsus, see mitmekesiste omapäraste funktsioonide lahutamatu seos, ongi haridusobjekt. Ta on materjal kasvatajale, nagu puu või marmor on aineks kujurile. Igal individuaalsusel on omad erised arenemisvõimalused või isegi seaduspärasused, mis ei riku üldisi tunnetuse seadusepärasusi. Kõik katsed «harida», s.o individuaalsust kujundada, peavad neid arenemisvõimalusi kasutama.
Et õpilase individuaalsed võimed ja kalduvused on pakutava haridusaine määrale ja käsitlusviisile otsustava tähtsusega, on käegakatsutav tõde. Tõsine haridus ilmneb vaid seal, kus haridusained kohandatakse vaimuannetega; ainult seal on nende meeleldi-vastuvõtt, sisemine omandamine ja muutmine elavaks jõuks.»