Sellega võib olla raske leppida, kuid elu on juba kord seadnud nii, et seal valitsevad lõivsuhted. Et olla ühes asjas hea, tuleb millegi muu arvelt maksta lõivu ja nõnda selles kõnealuses miskis sellevõrra kehvem olla. Et kõike head korraga lihtsalt ei saa. Ja olukorras, kus eestikeelsele haridusele üleminek on muutunud prioriteediks, mis pealegi tuleks saavutada veel võimalikut kiiresti, ongi paras hetk vaadata, mille arvelt see ponnistus võiks tulla.
Alustagem esmalt aabitsatõdedest: selleks, et üldse mingisugusest eestikeelsele haridusele üleminekust rääkida, on vaja tarku, riigikeelt kõrgel tasemel valdavaid inimesi, kes on valmis n-ö käed prügiseks tegema. Aga paraku ei piisa mitte üksnes nende olemasolust, vaid nad peaksid tegutsema just seal, kus vaja ning siis, kui vaja.