JUHTKIRI ⟩ Šoigu «räpane pomm» võib olla operatsioon võõra lipu all

Päeva karikatuur 27.10.2022 Foto: Urmas Nemvalts

• Venemaal on vaja, et häbistaval kaotusel Hersonis oleks mingigi põhjendus
• Kremlis arvatakse, et šantaažiga on võimalik ukrainlased läbirääkimislaua taha saada
• Kui räpane pomm tõesti käiku läheb, on sellel tohutud tagajärjed

Sergei Šoigu, ameti poolest Venemaa kaitseminister, helistab kolleegidele: «Halloo-halloo, ukrainlane teeb räpast pommi!» Võtab kõne Prantsuse, Türgi ja Briti kolleegile. Siis USA kaitseministrile. Lõpuks veel Hiina ja ka India ametikaaslasele. Sama jutu vuristavad venelased ette ÜRO Julgeolekunõukogus.

Kõik, kes kuulevad, räägivad nagu ühest suust: jutt on, aga tõendeid ei mingeid. Nad saavad aru, et jälle käib mingi koleda sisuga mäng.

Naljaasjaks ei saa nüüdisaja suurimaid sõjakuritegusid korda saatva riigi sõjaministri juttu ju pidada. Järelikult, ainus seletus on see, et Venemaa kavandab sellega mingit uut käiku. Näiteks kasutab ise radioaktiivset ainet sisaldavat räpast pommi ja siis ütleb, et hoopis ukrainlased tegid. Seda nimetatakse «operatsiooniks võõra lipu all».

Milleks seda vaja on?

Alustame pisut kaugemalt, veel suuremast võimalikust kahjuteost ehk tuumarelva kasutamisest. Me oleme juba näinud, et 60 aastat pärast Kariibi mere kriisi kasutab Venemaa president tuumaähvardust pea iga päev. Vale on öelda, et lääs võtab seda kergelt, kuid siiski on kõige suurema tõenäosusega tegemist vastutustundetu ärplemisega. Seda isegi ei kardeta enam.

Valitseb arvamus, et Kremli mees peab iseenda elu liiga kalliks ega ulatu ka ainuisikuliselt tuumanupuni. Tuumalöök tähendaks seda, et kõigepealt on Vladimir Putini enda päevad loetud, Vene armee on purustatud ja mingit võitu siit ei tule. Läbirääkimised pärast tuumasõda pole just mõistlik plaan – sellest saab isegi Kreml aru.

Läbirääkimised pärast tuumasõda pole just mõistlik plaan – sellest saab isegi Kreml aru.

Küll aga on Venemaal sõja praeguses faasis vaja kahte asja. Esiteks seda, et Vene vägede häbistaval kaotusel Hersonis oleks mingigi põhjendus. Nn operatsioon võõra lipu all, kus heidetakse «räpane pomm» ja siis lavastatakse ajupestud kodupubliku ees suureks süüdlaseks Ukraina, annab selleks võimaluse. «Me päästsime saastetsoonist oma inimesed,» saaks Kreml seepeale öelda.

Teiseks elab Venemaa ikka veel illusioonis, et surve ja šantaažiga on võimalik ukrainlased läbirääkimislaua taha suruda, et vähemalt osa enda omaks kuulutatud sõjasaagist (loe: annekteeritud territooriumidest) päriselt endale jätta. Suure tõenäosusega see ei õnnestu, aga pärast tuumašantaaži mitmekordset ebaõnnestumist proovitakse edasi, seekord siis sellise survevahendiga.

Kui räpane pomm tõesti käiku läheb, on sellel tohutud tagajärjed ka juhul, kui saastetase jääb palju madalamaks kui taktikalise tuumarelva kasutamisel. Meid peaks ärevaks tegema eeskätt see, et väidetavalt on Vene väed Hersonis saanud korralduse tegutseda radioaktiivse saaste tingimustes.

Postimehe välisküljel vahendavad eksperdid, et Venemaal ei õnnestuks peita taktikalise tuumarelva kasutamist räpase pommi kattevarju taha, sest radioaktiivsed isotoobid oleksid sel juhul erinevad. Samal ajal on kogemused Putini režiimiga õpetanud meile ühte: tõest ei hoolita infosõjas kohe päris kindlasti.

Aga liitlaste otsustav toetus Ukrainale peab jätkuma.