Elektrihinna hüppeline tõus ja sõja tõttu muutunud turusituatsioon nõuab kiireid lahendusi. Lähikuude vältimatutele kokkuhoiumeetmetele peab aastate perspektiivis lisanduma mõni uus võimalus, et meie elu stabiliseeruks. Lahendus ei ole ei põlevkivi- ega tuumaenergia, vaid taastuvad energiaallikad, mille hulka ei kuulu massiline puidu põletamine, ja põhjuseid on selleks rohkem kui enne, väidab atmosfäärifüüsik ja Erakonna Eestimaa Rohelised kaasjuht Marko Kaasik.
Esiteks, otsene sõjaline julgeolekurisk. Peamised põlevkivielektrijamad (Eesti, Balti ja Auvere) jäävad vaid mõne kilomeetri kaugusele Vene piirist ja nende jahutussüsteem sõltub Narva veehoidlast. Tarvitseb vaid Putinil anda käsk veetase alla lasta ja meie elektrijaamad on kuival. Isegi kui viiakse ellu kulukas projekt ja rajatakse maa-alune tsirkuleeriv jahutussüsteem, on elektrijaamad ka piiratud sõjalise konflikti korral väga haavatavad. Soodsad laskepositsioonid Ivangorodi ja Slantsõ linna ümbruses on vähem kui 20 km kaugusel, haubitsate ja Gradi rakettide laskeulatuses. Ka NATO riigi territooriumile sisenemata saab enam kui kolmveerandi meie elektrienergia tootmisvõimsusest mõne tunniga rusuhunnikuks muuta. Seda saaksime teoreetiliselt vältida vaid ennetava tulelöögiga vägede kogunemiskohtadesse Venemaa territooriumil, milleks NATO vaevalt luba annaks.
