P, 4.12.2022

Juhtkiri ⟩ «Eeldan, et olen ilmeksimatu!»

Postimees
«Eeldan, et olen ilmeksimatu!»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 73
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts
  • Absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt
  • Eestis kehtivad õigusriigi reeglid, mitte onupojapoliitika
  • Reformierakond väänab seadust oma huvides

Reformierakonnal on raskusi tunnistada, et riik ei koosne vaid oravaparteist.

Öeldakse, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Demokraatias pole küll kellegi võim absoluutne, kuid pikaajaline võim võib siiski pähe hakata.

Peaminister Kaja Kallas ei ole veel pika valitsusajaga, kuid erakond, mille rüpest ta tuleb, on olnud Eesti Vabariigi valitsustes kokku 21 aastat 30st, sealjuures peaministriparteina kaheksas valitsuses 17st. Ja see on piisavalt pikk aeg, et külge harjutada võltsaristokraatlik käitumismaneer.

Reformierakonna poliitikud on marie-antoinette’likke leivapuudusel tordi söömise soovitusi andnud korduvalt ja ka Kaja Kallas sellesse valikusse pillanud oma «pärle». Kuid rahvasse üleolevalt suhtumine on vaid võimukompleksi süütum, kuigi ärritavam joon. Hoopis tõsisem on see, kui peetakse võimu omamist ja teostamist nii loomulikuks, et ei tajuta enam õigusriigi piire.

Nimelt ütles Kallas hiljuti Keit Pentus-Rosimannuse Euroopa Kontrollikoja liikme kandidaadiks määramise protseduuri rikkumise kohta esitatud kuriteoteadet kommenteerides, et ta eeldab, et prokuratuur ei võta asja uurida, sest see oli varem sama asja algatamisest keeldunud. Kuigi Kallas oleks pidanud teadma, et prokuratuur jättis hilisema algatamise võimaluse lahtiseks, kui selgub täiendavaid asjaolusid. Ja kuigi Kallas teadis, et esitatud oli uus, mahukas kuriteoteade.

Kui valitud ja seatud tunnevad end seadusest kõrgemana, murendab see riigi usaldusväärsust kodanike silmis. Reformierakond peaks ette vaatama, et võimukompleks kätte ei maksaks.

Väljendada rahvusringhäälingus nii kindlas kõneviisis veendumust prokuratuuri käitumise kohta ei mõju sedavõrd katsena viimast mõjutada, kuivõrd üleoleva sedastusena, et prokuratuur ei hakka protsessi takistama, mis tahes need täiendavad asjaolud ka ei oleks. Arrogantsust süvendas veel Kallase hinnang, et vastupidine asjade käik on sama ebatõenäoline kui tädi, kel oleks rattad all.

Kindlasti ei ole Pentus-Rosimannuse kontrollikoja liikme kandidaadiks määramise protsess olnud nii puhas ja probleemitu, kui peaks õigusriigis olema. Tegemist on kaaluka ametikohaga, mille eelvalikus võiks hea haldustava järgi olla mitu kandidaati. Ja kui inimene satub asjaolude kokkusattumise tõttu ametikohale, kus tal tuleks vormi järgi iseenda kandidatuur üles seada, siis tuleks end sellest protsessist täiesti ja absoluutse selgusega tagandada. Paraku viitab ametkondlik kirjavahetus, et Pentus-Rosimannus oli ettevalmistusprotsessiga tihedalt seotud.

Seetõttu on kohatu ka Kallase hinnang, et «poliitilised kokkulepped on poliitilised kokkulepped ja nendele ei laiene mingid ametiisikute toimingupiirangud». Selline seaduseväänamine ei ole Reformierakonna puhul esmakordne. Meenutagem kas või mullust juhtumit, kus peaprokurör Andres Parmas osales oma sõbra Indrek Tibari määramisel USAsse justiitsatašeeks. Toona ütles Reformierakonna justiitsminister Maris Lauri, et ei näe selles korruptsiooni, sest Eesti on nii väike, et kõik tunnevad nagunii kõiki. Ometi on samasugustes juhtumites inimesi toimingupiirangute rikkumises ka süüdi mõistetud.

Kui valitud ja seatud tunnevad end seadusest kõrgemal olevana, murendab see riigi usaldusväärsust kodanike silmis. Reformierakond peaks ette vaatama, sest on hakanud oma ilmeksimatust võtma juba liiga loomulikuna.

Märksõnad
Tagasi üles