Eero Medijainen ⟩ Oskar Kallas ja Eesti julgeolek

Oskar Kallas aastal 1916 Foto: EKLA

Eilne sünnipäevalaps, Tartu Ülikooli kuraatoriks palutud Oskar Kallas saadeti 6. detsembril 1918 hoopis Helsingisse. Abikaasa Aino lastega ruttas paari nädala pärast talle järele. Olukord Eestis ja eriti Tartus kippus sel ajal muutuma neile ja kogu uuele riigile eluohtlikuks. Perekond oli sunnitud loobuma oma suhteliselt hiljuti valminud majast Tartu linna lõunapiiril. Maha jäid ka tema senised saavutused Tartus: Eesti Rahva Muuseum ning mitmekülgne hõimu- ja haridustegevus, kirjutab ajaloolane Eero Medijainen.

Nüüd saame vaid spekuleerida, kas Oskari hangitud «paugud» on võrreldavad tänaste sadade miljonite eurode eest ostetavate «paukudega». Loodetavasti ei pea võrdlusi läbi tegema praktikas. Oskar ja tollane Eesti panustas aga muulegi kui sõjavarustuse hankimisele. Loodetavasti jõuame peatselt ühisesse sõjalisse liitu Soomega. See püüe oli Oskari ja tema kaasaegsete üks kõige olulisemaid algatusi. Ida-Karjala ülestõusu katse oktoobrist 1921 kuni märtsini 1922 pakkus selleks ahvatleva perspektiivi. Kava nurjumine võis olla peamine põhjus, miks läbirääkimiste kuumimal hetkel nimetati Oskar Kallas hoopis saadikuks Londonisse. See võis olla nii Balti riikide liiduplaanide nurjumise tulemus kui ka viimane survevahend, et põhjanaabreid mõjutada. Liidukavad päädisid Varssavi pakti loomisega märtsis 1922, aga seda ei ratifitseeritud kunagi. Eesti tollane juhtkond teadis, et suurriigid ei toeta Karjala Soomega liitmise kavasid ja lepivad enamlastega Venemaal ning üritavad edaspidi asju ajada hoopis nendega.