Riho Paramonov ⟩ Kõnelevad kahurid ja vaikivad muusad humanismi kriisis

Poliitiliste ajaloomängude asemel võiks panustada rohkem teadmiste kasvule, alustades raamatulugemisest. Foto: Marko Saarm

Selle kohta, mis monumendid on ja mis ei ole, on nüüd öeldud päris palju. Piisavalt palju selleks, et mõista, et teema on mitmetahuline ja nõukogude pärandi avalikust ruumist eemaldamine hoogtöö korras võib kaasa tuua rohkem kahju kui kasu, kirjutab ajaloolane ja publitsist Riho Paramonov.

Mõneti paradoksaalselt tuletab meie aja ja regiooni suurim konflikt, millest ka kõnealuse pärandi ümbervaatamine tõukub, vääramatu järjekindlusega üha uuesti meelde, kui oluline on haridus ja seejuures ka humanitaarteadmised. Kõik, mida inimene mõtleb ja teeb, on allutatud tähendusloomele. Ja sõdagi asetub sellesse raami. Iga sõda, iga konflikt on alati ka sõda tähenduste üle või pärast (seepärast hakatigi sõja puhkedes uurima pingsalt Venemaa ja Ukraina ajalugu, mille käigus jõuti lõpuks ka nt küsimuseni, kas vene kirjanikud on samuti süüdi ja tuleks mingis ulatuses tühistada).